Metsakunnid

Hommikust saati kõlksus peas mõte vaikselt peale xDreami taas liigutama hataka. Kella 16:30 tundsin juba karjuvat vajadust midagi füüsilist teha. Ja 18:30 istusin ratta selga. Plaan oli teha vaikse tempoga (pulssi üle 150 väga ei tahtnud lasta) 20 km.

Tee viis Tartust välja Haaslava valla poole. Esimest korda sel aastal sain sõita juuksed lehvides (kauaks seda mõnu ei jätkunud, sest putukad hakkasid pähe lendama ja siis juustes rallima) nagu oma ilusates unenägudes. Tuhisesin mööda teed, vahe peal timmisin sadulat, jalgade asendit, käiguvahetust, piidlesin kehaasendit nii ja naa ning avatsasin ratast. Kuidagi märkamatult kilomeetrid kogunesid ning 20 km plaanist sain 33km ring.

Ringi pööramise kohal kõrgus seal natukene eespool Vooremägi ahvatlevalt ning ahvatlused on selleks, et neile järgi anda. Ja siis tuli see kõige geniaalsem idee üle Vooremäe sõita. Mis seal ikka, vaikselt sättisin ratta selleks õigeks, surusin pilgu maha ja hakkasin ronima. Sujuvalt seal liivasel pinnal nihkusin kõrgemale. Kui ma mingi kahe tõusu vahel julgesin arvamust avaldada, et ma enam ei suuda, siis öeldi, et sõida rahulikut, et ei ole ju nii raske . Käsk on vanem kui mina ja nii ma tegin ning ülesse ma sain. Reaalselt oli kergem kui mälus mälestustes.

Laskumised. Rattavalitsemine pole mu tugevaim külg ning pigem meenutan jahukotti rattal kui ratturit. Kõige selle tõestuseks panin ennast ja ratast küljeli ka . Oleks siis maru raske koht olnud või midagigi. Lihtsalt minu blond aju jooksis kokku peale laskumist ja siis ma küllili vajusin kui korraga tuli liiga palju infot (kästi vasakule keerata, kuigi rada läks paremale, aga rada oli veel kevadiselt liiga pehme, kuid vasakul oli ületamatult järsk äär, kust mind hiljem sunniti ikkagi alla sõitma). Vähemalt ma arenen, sest sel korral suutsin ma juba ühe jala lahti ka saada ning siis külje maha panna. Tekib juba lootus, et tulevikus suudan jala lahti võtta ning ise veel püsti ka jääda peatumisel .

Väljas läks jahedamaks, autode tuledes hakkasid helkurid helkima, rattad undasid veel mööda teed, keha töötas stabiilselt, kuigi jalad hakkasid väsimuse märke näitama ning istumine muutus üha valusamaks ja valusamaks. 2h25m hiljem peatusin taas oma maja ees. Trenni keskmiseks pulsiks sain 136, trenni kõrgema pulsi sain kui ratas seljas neljandale korrusele ronisin. Kokku läbisin 42km ja nati peale. Mõnus oli ning tegelikult võiks Metsakunnid lõpuks kuidagi treeningufoobiast üle saada ja stabiilselt selle asjaga tegelema hakata .