Metsakunnid

Selle sügise viimane võistlus Metsakunnide kalendris oli Libahundi sügisetapp Vihasoos. Mis kalendris, on Metsakunnile seaduseks v.a mõned väga hea põhjusega olukorrad. Isegi kui on põhjus, ja olukord, siis on Metsakunni ülimalt raske metsast eemal hoida. Nimelt jäi eelmisest võistlusest nii mõnelegi Metsakunnile, või siis tegelikult ühele, külge väikesed vigastused, millest ei oldud veel toibutud. Kristi põlved polnud veel paranenud ja andsid endiselt tugevalt tunda. Enne Libahunti Kerttu ja Kärt küll rääkisid, et peaks korralikult terveks saama, et ei tekiks hilisemaid tüsistusi. Väga delikaatselt mainiti isegi, et äkki Kristi peaks viimasest võistlusest kõrvale jääma, sest parem oleks põlvedele puhkust anda. Kristile ja tema sportlashingele selline jutt aga eriti ei mõju. Veel viimase hetkeni ta mõtles ja kuidagi ei tahtnud seda „Ei” sõna tema suust tulla. Lõpuks seda ei tulnudki ja Kristi ütles hoopis, et “JAH”, ta tuleb. Saatus aga tegi tema eest otsuse siiski ümber ning viimasel öösel otsustas Kristi organism temperatuuri tõsta . 38 kraadi ja natuke ka peale sundisid Kristi haigevoodisse ja Kärt ning Kerttu läksid selle hooaja viimasele võistlusele kahekesi.

Kärt hakkas sõitma Lõuna-Eestist. Tapal kohtuti ning Kerttu istus ümber tema autosse. Sõit võis jätkuda . Tunni pärast oldi juba Vihasoo võistluskeskuses ning valmis metsas müttamiseks. Meel oli ergas ning täis teotahet, sest Kristi oli Kärdi metsa saatnud sõnadega: “Ärge siis looderdage!” Meie?! Me isegi ei tea, mis see sõna tähendab!

Igatahes, riietusime, võtsime välja numbrid (seekord saime nr 222), nullisime SI-pulga ja saime kaardid. Autost leidsime mõned kirjutusvahendid, millega teekonna kaardile vedasime. Mõtlesime asjad suhteliselt põhjalikult läbi, mõõtsime vahemaid ja arvutasime punkte kokku ning rehkendasime aega. Lõpuks, mõni minut enne starti, sai kõik paika. Auto lukku, kott selga ja suund stardialasse.

Mõned hetked ja …START! 6H rada Loobu ja Valgejõe ääres võis alata. Varustusest oli kaasas Kärdi peegliga kompass (Kerttu oma ununes autosse maha), uut tüüpi õllesigarid ja üks müslibatoon (snikersid ehk meie viimase aja toonusetõstjad jäid Kerttu auto kindalaekasse ). Kaasas oli veel liiter vett ning igaks juhuks juhuks hunnik plaastreid, sest Kärt katsetas uhiuusi matkasaapaid.

Esimesed pool kilomeetrit tegid Metsakunnid jooksusamme, sest väljas oli kuidagi jahe, kuid niipea kui soe sees, mindi üle kiirkõnnile, sest rajal tuli vastu pidada ikkagi 6 tundi. Enamuse ajast käidi objektide järgi ning kompass oli taskupõhjas ootel. Kuna plaan oli paigas, siis võtsime raskusteta esimesed punktid. Mööda jõeäärt suunduti järgmisesse. Ületada tuli jõgi. Seekord tohtis seda teha vaid selleks ettenähtud kohtades. Esimene ületuskoht oli ekstreemne. Jõe laiuseks oli kuskil 15 meetrit ning jõeületus toimus mööda libedaid vette kukkunud palke. Väga hea tasakaaluharjutus . Siiski jõudsime õnnelikult teisele poole kallast. Kõndisime metsas, jõe ääres, põllul, ronisime ülesse ja alla tohututest seljakutest ning jõeorgudest. Võtsime punkti punkti järel ning olime ülimalt rõõmsad kui esimese tunniga oli koos juba hunnik punkte. Me olime suhteliselt kiiresti alustanud. Vähemalt meile tundus nii .

Kaardil suundusime lõunasse. Kõige kaugemad punktid olid kõige „kallimad” ning lisaülesandega punktid. Plaanisime taolisi võtta viis. Jõudsime esimesse hinnalisemaisse punkti. Kärt läks köiel üle jõe ning Kerttu suundus paberile pandud sõnade järgi nelja punkti otsima. Kerttu tee viis esialgu vanema hoonekompleksi poole. Seal tuli leida paekivihoone, kivikatusega, pidi olema vana hüdroelektrijaam. Kerttuga üheaegselt jõudis sinna ka noormees teisest võistkonnast. Hakkasime punkti otsima esimesest paekivimajast, kuna kompleks tunduski üks hoone. See oli päris hirmuäratav, kuna osad ruumid olid sisse kukkunud. Kerttu jooksis ühest toast teise, aga ei midagi. Välja tagasi, natuke nuputamist ja ennäe, ümber nurga paistiski juba väikene punase kivikatusega, ülejäänud kompleksist selgelt eristuv hoone. Ruttu esimesse punkti. Vahepeal oli noormees Kerttust maha jäänud ning nüüd joosti koos väga sõbraliku neiuga – tervitused nende võistkonnale. Kahjuks enam nr ei mäleta . Koos joosti trepist ülesse majja, punktile järele. Edasi trepist alla, ümber nurga, uksest sisse, vasakule, trepist ülesse.. teine punkt.. jälle trepist alla, otse läbi eesoleva toa, paremale jäi sisselangenud ruum, majast välja, läbi teise maja, sillani, silla alt paremalt kolmas punkt, jälle välja, majja, uksest sisse, jälle teisest uksest välja, väikese majani ja sealt neljas punkt. Kibekiirelt Kärdi juurde tagasi ja kontole sai juurde kirjutatud veel 7 punkti . Kärdi ülesanne jõgi mööda köit ületada oli võrdlemisi lihtne ega nõudnud erilist ajakulu, nii et Kärt istus Kerttut oodates puu all ja näris niikaua armastatut õllesigarit .

Edasi viis tee järgmisesse lisaülesandega punkti. Vahepeal nägime teel võistkonda, kes lohistas kanuud veest välja ja hakkas seda mööda maad tassima. Vaatasime üksteisele nõutult otsa. Nähtu ehmatas meid. Metsakunnid pole kundagi kuulunud nende hulka, kes pooldaksid kanuu mööda maad tassimist, välja arvatud väga mõjuval põhjusel. Kanuu on ikkagi mõeldud vee peal sõitmiseks. Punkti koondnimetus oli mäluorienteerumine. Uurisime ortofotot, kuhu olid märgitud punktid ja suundusime jõele. Kahekesi tegime seda esimest korda. Kärt ees, Kerttu tüüris. Kanuu oli veidi lamedam ja madalam kui harjunud olime, kuid kõik sujus. Leidsime punktid vaevata ja isegi suhteliselt ok trajektoor tuli vee peal liigeldes . Usinalt ja jõuliselt sõudsime ka vastuvoolu . Kärt suutis ühte punkti võttes natuke eufooriasse sattuda ja kanuusse tagasi tulles ühe jalaga sügavale vette astuda, see oli meile ainult õpetuseks, et ei tohi oma tegevusest liialt elevusse sattuda ning tähelepanu kaotada. Kärdi uued jalanõud ei lasknud vett sisse, kuid kahjuks ka välja mitte, seega sai üks jalg väikese vanni.. mõneks ajaks. Kärdi teine jalg oli aga võistluse lõpuni kuiv, samal ajal, kui Kerttu jalad kohe alguses märjaks ja mudaseks said. Ega meil tegelikult midagi märgade jalgade vastu ei olegi – me oleme veendunud, et märjad jalad tagavad jalgade heaolu :) (kuivad jalad oli ainus asi, mille me suutsime MM-I põhjal tuletada hirmsate jalavaevuste põhjuseks).

Kui maabusime, võtsime taas oma asjad ja suundusime metsa. Meel oli rõõmus ja lõbu laialt. Vahepeal tegime mõned jooksusammud ja siis jälle kõndisime. Liikusime pidevalt koos Kristi töökaaslaste võistkonnaga. Ükskord oli nende võistkond punktis enne, teinekord jälle pärast Metsakunne. Meil käis väikene omavaheline võistlus lausa ja juhuslikult olime valinud samasuguse marsruudi.

Aega oli kõvasti kulunud. Oma ülitoredat ja optimistlikku plaani tehes ei arvestanud me lisaülesannetes kuluva ajaga. Liikusime edasi, vahepeal juba mõtlesime, kuidas trajektoori lühendada ja millised punktid ära jätta.

Järgmine lisaülesanne oli taas üle jõe minek. Seekord üks liige ja rullikuga. Punktis oli parajalt palju rahvast ning tekkis väikene kaos ja segadus, kuid lõpuks ikkagi kõik sujus ja Kärt sai koostöös Kerttuga endale traksid selga. Esialgu tundus Kärdile küll mõnevõrra hirmuäratavana mõte selg ees mäenõlvast alla hüpata, aga tegelikult ei olnud see sugugi hirmus ning sõit oli hoopistükkis täitsa meeldiv. Üle jõe ning tagasi ja oligi punkt jälle käes. Traksid ära ja teele.

Liikusime edasi. Aega tõesti nappis. Arvutasime välja, kus peame olema tund enne lõppu ja kus pool tundi kontrollajast varem.

Kuna tuli teha lõpupingutus, siis nosisime mõned õllesigarid ja kaks väikest tükki šokolaadi (muud me kogu raja jooksul ei söönudki, ikkagi majanduslangus jne ).

Teelahkmel ajas Kerttu punktide võtmise järjekorra sassi ning tahtis jonnakalt vasakule suunduda. Kärt, kes veel ei usalda oma kaardilugemise oskust, aga kes vaikselt üritas seekord siiski kaarti jälgida, näitas tagasihoidlikult parema teeserva peale. Kerttu esialgu rääkis vastu, kuid kontrollima hakates tuli välja, et ikkagi tuleb vasakule minna, sest enne tuleb võtta plaanitud punkt ja alles siis kuusega punkt. Leppisime kokku, et nüüdsest Kärt hakkab kohe valjuhäälselt arvamust avaldama ja ei ole enam mingisugust ebakindlust. Kärt lubas seda teha .

Võtsime mõned rasked mäed, ronisime ülesse ja alla ja otsisime mahalangenud kuuske sihi otsas, mille läheduses pidi paiknema punkt. Siht lõppes, aga kuuske ei kusagil. Otsisime pisut, kui lõpuks nägime, et kuusk oli kavalalt kallaku peale kukkunud, liiati olime punkti juurde tulles, mäest üles ronides, kohe sealtsamast punmktist mööda kõndinud. Müstilisel kombel jäi ta meile aga siis märkamatuks. Punkt käes ja edasi!

Edasi siirdudes jõudsime väga raske jõeületuskohani. Kaks mahalangenud puud olid 90-kraadise nurga all vette langenud ja nurgast latvupidi koos. Seega ei olnud just väga stabiilne ja mehine purre. Õnneks oli puude külge naeltega mõned abistavad puidust lauad taotud, aga jalg värises ikka korralikult ja „sild ” ka . See oli ikka nii unikaalne sild, et seda kohe peab nägema ja proovima. Enne meid nõndanimetatud silda ületanud võistkonna meesterahvas lubas meid tublisti päästma tulla, kui me sillalt alla kukume ja teda appi hüüame. Väga lohutav teadmine! Saime siiski õnnelikult jõe ületatud ning siirdusime metsa. Suund tuli paika panna kompassiga. Kerttu pistis kisama, et midagi on valesti, kompass on katki jne.. nool nimelt käis suvaliselt ringi.. kord oli põhi ühes kohas, kord teises.. õnneks ei olnud paanikaks põhjust, sest Kerttu kinnaste sees oli magnet. Kindad käest, suund paika ja metsa. Panime veidi mööda, sest metsa minnes olime juba jõest liiga kaugele jõudnud, aga üritasime orienteeruda maastiku järgi. Lahknesime pisut, ja õige pea leidsimegi punkti (tegelikult Kerttu leidis :) ). Si-pulk auku ja edasi eelviimasesse ja viimasesse lisaülesandega punkti. Seekord jooksuga .

Osade punktide ärajätmisega olime ennast taas graafikusse viinud, kuid veel oli meil ees lisaülessanne, kus ei tea kunagi, palju aega kulub. Punkt asus liivakarjääris ning otsida tuli aaret. Kerttu pani paika suuna ja Kärt hakkas sammudega 18 m mõõtma. Hops ja auk.. kus üks võistkond vehkis labidatega juba ees… Uurisime, mis nad meie augus teevad ning tuli välja, et nemad olid meie aarde just natuke aega tagasi välja kaevanud (kusjuures nad ise olid otsinud seda ~20 minutit). Kaevasime uuesti aardei välja ja ajasime augu taas kinni.  Meil vedas, et sattusime kohe enda aarde peale. Pärast kuulsime, et vaid 30% võistkondadest oli üldse nn aarde leidnud .

Tee finišisse võis alata. Kuivõrd saime viimases punktis kiirelt hakkama, ei pidanud me finišisse jooksma. Kiirkõndi tehes jõudsime lõppu ~15min varem, kui kontrollaeg. 68 punkti võetud! See oli tore üllatus, kuna ise tegime väikese valearvestuse ja arvutasime punktisummaks 62.

Sõime kõhud täis ja jäime põnevusega tulemusi ootama. Meie meeli ergutas tohutute karikate ja medalite hulk, mis saalis aknalaual seisid. Ootasime pikalt ~2h, arutasime ja uurisime tulemusi. Kas tõesti on meil võimalus minna koju medal kaelas? See ei tundunud üldse Metsakunnilik, kuid siiski, olles ära oodanud autasustamise, selgus, et selle hooaja kokkuvõttes olid Metsakunnid naisvõistkondade seas teisele kohale tulnud (olgu siinkohal öeldud, et sügisetapi arvestuses olime naisvõistkondade arvestuses 4. kohal 12-st naisvõistkonnast ning üldarvestuses 72. kohal 122-st võistkonnast).

See tohutu rõõm ja uhkustunne, mis meid valdas, oli üüratu . Nii-nii hea meel oli, lausa kirjeldamatu! Kahju oli muidugi, et meie kolmas liige ei saanud kohal olla, kuid selle-eest saime rõõmustada teda karika ja medalitega. Põnevil ja rõõmsate südamete tuksudes, medalid mõistagi kaelas, asusime koduteele. Oli huvitav etapp ja tihe hooaeg ja see sai väga ilusa lõpu. Talveunne läheb Metsakunn mõtetega, et ka spordile mõtlemine on justkui pool trenni ning Metsakunn, nagu ikka, on rõõmus igas asendis!

Metsakunnid, võimas, lihtsalt võimas!!!

Miks võimas? Peadselt pikemalt

TA OK 8-tunnise rogaini puhul võib öelda, et Metsakunnid on täpsus ise. Tavaliselt selline ütlus kriibiks meie puhul valusalt kõrva, aga mitte sel korral. Täpselt 6:00 oli Kerttu autoga Kristi maja ees, täpselt 6:30 peatuti Kärdi maja ees, täpselt õigetes kohtades pöörasime, et ikka jõuda sinna peaaegu Läti piiri juurde Laanemetsa ning täpselt 15 minutit varem plaanitust parkisime oma auto parklasse ning täpselt 8:30 olime valmis seisma kaardi saamise järjekorras. Valmis tähendab, et riietatud, kott pakitud, söödud, joodud, patsid punutud. Mida veel võiks hing laupäeva hommikul 8:30 tahta?

Kaart käes ja suundusime autosse plaani pidama. Peaaegu ideaali lähedaselt omasime eelinfot ehk ala Võru-Valga maanteest üleval pool on detailsemalt kirjeldatud ning all pool mitte nii väga. Kui üldjuhul kaarti vaadates meie marsruut vaikselt kuidagi iseenesest joonistub sinna peale, siis sel korral erinevates planeerimise etappides lendas Metsakunnide suust tihti lause, et lähme siit ja võtame selle punkti ja siis lähme…hmmm..ööö…ma ei tea. Kaart oli keeruline ja valikutega, sest ülal oli nagu punkte tihedamalt, aga suhteliselt odavad ning all olid kallimad punktid, aga mõistliku viisi neid võtta kohe nagu silma ei paistnud ning vahemaad olid pikad. Jooksu suutelised me ei ole ning pigem nikerdame vaikselt kuskil, siis nii valmiski meie marsruut:

24-52-33-54-37-47-48-56-39(4h)-59-58-57(6,5h)-49-46(lisa)-29(lisa).

Ehk plaan oli minna alla kallimaid punkte püüdma, loogiline otsus ju . SI-pulga hoidjaks ehk punktivõtjaks sai Kärt, sest tema kell ja kumm SI pulgal sobisid ideaalselt kokku (nii lohutasid end Kerttu ja Kristi), aga tegelikult oli Kärt enda jaoks trenni avastanud ja lihtsalt oli meist füüsiliselt üle.

Metsakunnid sisenesid stardialasse täpselt 9:30, kui anti stardipauk. Asusime koos teiste võistkondadega jooksusammul vaikselt esimese punkti poole teele. Pool teed juba möödas kui Metsaunne tabas selguse hetk, ega see sprint ei ole ning mindi üle oma tavapärasele liikumisviisile, s.o kõnnile. Varsti möödusid meist kõik need, kellest me mööda jooksime, ning mõned veel, aga ka see on normaalne. Meie eesmärgiks oli liikuda peamiselt mööda teid, sihte, oja ääri või muude objektide järgi, aga vahest andsime ka kiusatusele järgi ja läksime mööda metsanotsude rada (punkti 52), kuid vähemalt sel korral olime asjalikumad ja jälgisime ka suunda. Seal 52 punkti juures sai selgeks ka tõsiasi, et õhetavad Kärt ja Kerttu on taas ennast liiga soojalt riidesse pannud, ju Kärdi varjatud lumeinimese sündroom on nakkav. Metsakunne metsas kohates olge ettevaatlikud, et te endale meie nakkust külge ei korjaks .

Stardist möödunud 27m, kogutud juba 7 punkti ning stardiarutus möödas jätkasime me rahulikult peamiselt omakeskis plaani täitmist. Mööda teed edasi, siis paremale ning kolm punkti korjatud ning siis veel natukene ilusti mööda teed keelualadest mööda ning juba terendas 54 punkt seal all, kuid teisel pool oja. Oleks me juba märjad olnud, siis oleksime teistele eeskuju näidates läbi  oja tuisanud, aga meie täiesti kuivad jalad keeldusid seda tegemast ning nii sai Kärt elegantselt mõisaproualikult harjutada tasakaalu, samal ajal Kerttu ja Kristi ergutasid ja sobitasid teistega tutvust. Leidsime ka oja äärest mehe, kes jalanõusid jalast võttes pakkust üleveo teenust. Me blondid tüdrukud siiani veel ei mõista, kas jutt käis SI-pulga veost võis siis meie veost .

Oma aastase metsas viibimise kogemusega oleme me näinud igasuguseid sihte. Sihid, mis meenutavad Tallinn-Tartu maanteed, aga ilma kurvideta, sihid, mis on lummavad ilusad metsateed, sihid, mille pind on kaheldava vormiga, sihid, millel on komme kaduda, ning sihid, mille nägemiseks pead omama meeletult ettekujutusvõimet. Sel korral teel 48 punkti oli meil võimalus kohata sihti, mis sisaldas 700 meetri jooksul viimase nelja sihi omadusi. Alguses oli vist siht, siis muutus see siht selliseks lõputu soo või mülka taoliseks alaks. Metsakunnid ringi ei lähe ning tagasi ka mitte, aga mida enam edasi seda enam ja enam sügavamale mutta me vajusime. Kui aus olla, siis muda on tore ning vahest on vahva seal mässata, kuid see muda päris selline ei olnud. Mitte ei kutsunud sinna sisse vajuma ka ilusad värvilised õlilaigud ning nii me seal ukerdasime mööda puid, mööda kände, mööda oksi, mööda mättaid, mööda kõike, mis meid mudast eemale hoidis. Oleks ma seal linnuke oksal olnud, siis seda akrobaatika ilu oleks silmal kohe lust järgida olnud . Ning lõpuks muutus see siht imeliseks metsateeks. Järgnev maastik oli väga ilus. Soo või paksem võsa vahetus erivärviliste samblaste nõlvadega, hõredama metsadega, küngaste, orgudega ning vahest kükitava Kristiga, kes marjadest veel viimast üritas võtta.

39 punkt, aega kulunud 3h55m ehk oma 4h piiri alistasime 5m. Peaks mainima, et ka see on päris täpne töö . Edasi hakkas lendama kaikad meie kodaratesse. Kerttut hakkasid tabama müstilised reielihase krambid või midagi taolist (tulenevalt puudulikest meditsiinialastest teadmistest ei suuda me eriti midagi diagnoosida ). Kristi põlvega juhtus miskit 59 punktist laskudes. Mõlemad liikusid edasi naeratus näol, kuid silmist paistis ka miskit peale naeratuse. 58 punkt seal ninal ei tahtnud üldse, et me teda leiaksime. Kristi suuna hoidmise tase sel hetkel mitte ei olnud enam see, mis ta võiks olla, kuid uuesti endid positsioneerisime ja punkti siiski üles leidsime. Laskumistel võis kohata ühte lombakat Metsakunni, ühte selg ees laskuvat Metsakunni ja ühte abistavat Metsakunni. Normaalne see enam ei olnud isegi meie jaoks .

Kui nüüd hiljem järgi mõelda, siis Metsakunnide kõige hämmastavamaks oskuseks metsas ongi säilitada rõõmus entusiastlik olek kuni lõpuni. Nii me sel komberdasime samas metsaalune kajas meie naerust ja kilgetest. Juttu jätkub ning samuti ideid. Järgmisel kordadel hakkame keelt metsas õppima. Kärt saadab enne võistlust sõnavara ja näidis dialoogid ning siis ootab meid nii 6 kuni 13 tundi harjutamist. Keele võiks selgeks nii saada ju küll . Hetkel veel lahtine, kas iga võistlus uus keel või mitte. Meie geniaalsetena paistvate mõtete keskel avastasime taas ennast uue vesise mudavälja äärest. Enam ei kandnud selline lendlev ja aeglane stiil vilja ning Metsakunnid lihtsalt sumpasid sealt läbi. Vähemalt meile tundus, et suutsime 5h32m ka ühe kaasmeeskonna meele rõõmsamaks muuta seal soos.

Veel viimased punktid võtta, Kärdi sportlik vorm lausa kiirgas meile silma. Rahulikult liikus ta Kerttu-Kristi tempos ja kui punkti asukoht oli visuaalselt kindlaks tehtud ning täpne suund olemas, siis ta spurtis. Kõik Metsakunnid nägid punkti, aga lõpus lähenes Kärt ka punktidele tuisates üksi selliselt, et Kristi ja Kerttu olid punkti vahetus läheduses ning omavahel oli olemas silmside. Sel ajal said Kristi ja Kerttu rahulikult kaardilt edasist marsruuti uurida, kuid tegelikult sai nii säästetud Kristit ja Kerttut liigsest valust laskumistel. Kärt tundis neile mõlemale kaasa (meenutades ennekõike oma kogemusi MM-il), samas tuiskas rõõmustades ringi, sest tema keha toimis ideaalselt (ehk veel üks koht, kus tuleb tõdeda trenn on vajalik ). Kui tavaliselt mets Metsakunne hoiab ning kui me läheneme, siis meile ka teed tehakse, et me ennast ei vigastaks, siis sel korral oli meie pesamuna nii kiire, et isegi mets ei jõudnud reageerida ja nii kogemata suure augu Kärdi pükstesse käristas. Metsakunnid olid natukene nukrad ning samuti nukrutses mets ning isegi vanajumal ise poetas mõne pisara Kärdi lõhkiste pükste pärast .

6h20m rajal ning nüüd suundume lisapunkte võtma. Vahetame oma 2 punktise punkti veel 38 vastu. 7h25m viimane lisapunkt ka võetud ning enam ei olnud midagi muud teha kui finišisse jõuda. Suund otse üle lageda ala tee poole. Ju vajalikuks viimaseks ergutuseks meie natukene väsinud kehadele olid need kõrvetavad nõgesed seal lagendikul, aga ka sellest katsumisest saime mõne ai saatel üle ning teele me jõudsime. Suuremalt jaolt Metsakunnid kõndisid, siis päris lõpus tundsime tungi joosta ja veel mõnest meeskonnast kas või füüsiliselt mööduda . Kui Kristil ja Kärdil tuli jooksusamm veel päris kergelt välja ning aina lähenevad seljad kruvisid tempot, siis Kerttu jäi Metsakunnide arusaamadele truuks ja keeldus Kristi ja Kärdiga teisi kilavate silmad taga ajada. Kuna Metsakunnid liiguvad koos, siis 7h45m hiljem jõudsime nii normaalsetena kui võimalik finišisse. Saime oma tulemustelehe ja suundusime seina äärde pikalt pikalt venitama. Pärast seda kõike Kristi jalad käisid igatahes väga imelikult ning Kärt itsitas Kristi kõndimisviisi vaadates samamoodi, kui Kristi Kärdi kõndimisviisi vaadates MM-il. Küll on elul ikka imelised pöörded .

Kokku saime 60 punkti (140-st, muideks ka võitnud tiim suutis kokku saada vaid 128 punkti), mis võrreldes teiste võistkondadega ning punktide asukohtadega tundus olevat päris hea tulemus. Üldarvestuses olime 183. kohal (321-st lõpetanud võistkonnast) ning naisvõistkondade klassis 22. kohal (52-st). Samuti olime 100%-liselt täitnud oma plaani, tegelikult natukene enamgi. Lõpupoole arenes meil ka plaan võtta üks 2-punktilise väärtusega punkt lisaks, kuid ei hakanud kontrollaega silmas pidades riskima, kuigi tõenäoliselt oleks me selle siiski jõudnud ära võtta kui kõik oleks ideaalselt läinud. Aga Metsakunnid on endaga ikka maru rahul nüüd. Sellel aastal ongi meil jäänud vaid üks võitlus – Libahundi jälg, peale mida saame pikemale talvepuhkusele siirduda (võistlustest, mitte trennist!!).

xDreami juhendis oli sel korral väga kindlast ette antud ajad, mis ajaks peavad olema B-raja inimesed rattad vahetusalasse viinud ning mis kellast peab olema võistluskeskuses, sest teed võistluskeskusesse suletakse. Samuti oli tingimus, et võistkonnad võiks saabuda ühe autoga või siis kindlasti koos, sellest tingituna pidi Metsakunnide ühinemine toimuma 8:00 Kembas. Esimene ekipaaž saabus 8:01, kuna teist ei olnud näha, mängiti maha järgimine dialoog telefonis.

Kristi: „Noh, kus oled?“

Kerttu: “Piiks-piiks-piiks.“

Kristi ei suutnud uskuda oma kõrvu ja veel vähem suutis uskuda, et Kerttu omab oma sõnavaras selliseid sõnu.

Kerttu: “Magasin sisse.“

Kristi: „No tule siis nii kiiresti kui võimalik.“

Kärt tagataustal jagas soovitusi, et sõida kahesajaga Kerttu, sõida kahesajaga…

Järgnes kuhjaga fooris punaseid tulesid, pedaali tugevat surumist, natukene ka ärevust, Kärdi patsi punumist, ühe šokolaadi tahvli hävitamist, natukene vett, paar konsulteerivat telefonikõnet, paar raportit, et möödusin autost, kellel ka rattad katusel, ning otsus, et Metsakunnid liiguvad koos ja esimene ekipaaž ei liigu enne Kerttut kuhugi. Kui rajale ei lasta, siis ei lasta. Ning juba 47 minutit hiljem oli Kerttu platsis. Väikse hilinemisega jõudsime rattavahtusalasse, aga võistluskeskuses olime enne teede sulgemist. Lõpp hea, kõik hea .

Kuna stardimaterjalid saime rattaalas juba kätte, siis nagu ei osanud miskit asjalikku teha. Toitsime Kerttut, kes söömata ennast teele ehmatas, pakkisime koti, arutasime riietuse üle, kinnitasime numbreid ja vidinad ning läksime starti. Riietusest nii palju, et kaks kolmest omas identset riietust (ülevalt alla): nokamüts, soepesu, dressikas, kindad, pikad püksid, sokid ja tossud. Ja siis oli muidugi Kärt oma varjatud lumeinimese sündroomiga . Kuna oli tegu sügisese etapiga, siis Metsakunnid sel korral oma jalgu märjaks ja poriseks ei tee. 7 minutit stardini ning Metsakunnid numbri 324 all on juba valmis stardikoridoris. Ime, mida pole kunagi varem juhtunud. Üldse etapi korraldus soosis rahva varajast valmis olekut (isegi korraldajad märkasid seda).

Minut stardini ning kaardilt rullus lahti ehk nn ca 1 km proloog ja siis ülejäänud tegevused. 10:20 start. Inimeste voog pani vudama. Metsakunnid olid veel kohmetult oma kaarti süvenenud ning liikuma saades olid nad juba uhkelt viimased. Rada viis ussi kombel mööda liivast ja vahel vesist rada kuhugi üles ja siis alla kanuude juurde. Mõttetegevus seal tähistatud rajal vajalik ei olnud ning tuli vaid jalgadele valu anda. Metsakunnid ilma mõttetegevuseta liikuda väga ei oska ja juba vaikselt piiluti kanuuetapi kaarti seal rahulike jooksusammude keskel. Valgejõe ääres ootasid meid kanuud. Seekord võtsid Metsakunnid praktilist meelt kasutades kanuu, mida oli kõige lihtsam jõeni kanda, sest tundus ühe kanuu tassimine üle teiste kanuude kõikse asjalikum tegevus vist ei ole. Seega meie kaaslaseks sai seekord ilus ja tubli roheline kanuu. Kanuu turvaliselt vees ja Metsakunnid kanuus (nagu kombeks istus kõige ees sõudehunt Kärt, keskel kaardinavigaator Kerttu ning tüüriks oli Kristi) algas tee allavoolu suhteliselt kitsal ja käänulisel jõel. Midagi müstilist oli taas juhtunud, sest kui päästeveste selga ajasime ja kanuud vette lasime, siis oli rahvast me ümber küll ja veel, aga kui esimestel tõmmetel ringi vaatasime, siis oli kõik see rahvas kuhugi kadunud. Vaikselt tõmme tõmbe järel liikusime punkti poole.

Esimene kanuupunkt. Ühiselt sai otsustatud, et kanuuraja punkte võtab ka seekord Kärt. Kuna Metsakunnidel oma punktivõtjat vees leotada kombeks ei ole, siis ei tundunud kuidagi ahvatlev teiste meeskondade pakutud lahendus, et punktivõtja läbi teiste kanuude maale roniks ning nii randuti sujuvalt jõe kaldal, et Kärt ilusti kuiva jalaga maale saaks. Samuti suutsime lõpuks ka ühest oma tõeterast kinni pidada ning nii lippaski Kärt kaart näpus mööda metsanotsude rada punkti poole. Kristi-Kerttu mõnulesid rahulikult kanuud ja nautisid ilma kui järsku seisis nende ees võistluse 26m puusani märg Kärt. Punkt oli küll võetud, aga meil oli ju kokkulepe, et sel etapil märjaks ei saa. Ja siis ta tahtis kogu selle niriseva veega veel meie kanuusse tulla, meil võivad ju nii jalad veel märjaks saada!!! Aga lahked nagu me oleme lasime Kärdi kanuusse ja sõit jätkus. Kerttu luges jõe käändeid ja hargnemisi ning otsis ojakesi, Kärt andis kätele valu ning sõudis ja sõudis, Kristi sõudis ja üritas manööverdada seal käänakutel. Tihti kohtas meid nagu sukelduvat kanuusse, aga nii me läbisime puuokste piirkondi ja millegi pärast sattusime me sinna tihti. No Kristi lihtsalt paremini ei suutnud tüürida, aga nõue ja tõetera oli, et kui sukeldud, siis otse ette, mille külgedele, sest nii väheneb ümberkäimise tõenäosus.

Teine punkt. Taas esteetidele kombeks seame kanuu paika, et Kärt saaks mõne küll natukene graatsiliselt kummalise liigutuse abil ilusasti maale. Punkt ise asub kaldast kaugemal ning Kärt asub lootusrikkalt teele. Lootust ja usku üritasid küll juba kaelani märjad vastutulijad vähendada, aga Kärt sellest ei heitunud. Rõõmsal meele püüdles punkti poole, aga ees ootas veel laiem ja veel sügavam ja veel märjem ja veel mudasem takistus. Enne kui Kärdi pähe jõuab mõte sellest õudusest oli ta juba hetkegi kaotamata vees ja teel punkti poole. Jõeharu põhi oli kohe ekstra mudane ning liikumine oli kohe liiga aeganõudev ning rinnuni vees okstoobri kuus 5 meetri laust veetakistust ületada ei ole just lust, kui ausalt öeldes, siis oktoobrikuine vesi on ikka rõvedalt külm küll. Kerttu ja Kristi täielik respekt Kärdile.

Järgmise punktini oli suhteliselt pikk tee (36m). Püüdsime küll tempot arendada, et sooja saada, aga vahepeal puhunud väikesed tuuleiilid panid Kärdi hambad suurest külmast ikkagi plagisema. Kerttu jälgis kuidas Kärt lihtsalt värises ning isegi Kristi tundis kuidas tema täiesti kuivad jalad külmetavad, siis mõte märjast Kärdist tekitas vaid õudu. Mingi hetk tundus maru kaval idee olevat Kärti kotiga soojendada ehk Kärt võis kotti kanda. Oli ka soojem? Loodame. Teel puntki kohtasime ka ühte ujuvat naisvõistkonda, kes üritasid oma kummuli läinud kanuud sõiduvormi saada. Kuna nende üks mõla ei olnud piisavalt kannatlik ja asus juba teele, siis (nende palvel) viisime selle ilusasti punkti neid ootama. Kolmas ja neljas punkt meile meeldisid, sest kinnitatud olid need ilusti vee kohale puu külje ja meie maru oskuslikud manööverdajad saime ilusti kanuust väljumata punktid korjatud. Nii ju lausa lust punkte korjata. Veel viimased tõmbed ja plaginad ning veel viimane silla alune ja siis elegantse tõmbega kaldasse, et ikka kuiva jalaga maale saaks. Kanuu järsust nõlvakust üles tirimine ajal mil vastu tulid tormlevad A-raja meeskonnad ei olnud lihtne, aga kes käskis meil nii kaua seal veel mõnuleda .

Metsakunnid on tegelikult maru kaastundlikud ja abivalmid isiksused ja nii järgneski meiel riietuse demonstratsioon. Märjalt Kärdilt hakati kihi haaval tema märgi riideid eemaldama ning nii nägime, et lumeinimese sündroom ei olnud kuhugi kadunud, vaid lihtsalt natukene varjatumalt esindatud. Kristi soojaks kantud soepesu seljas, niiske dressikas peal, läbivettinud puuvillane pluus koti sügavuses, teine pluus koti küljes kuivamas ning juba oligi tunne palju palju soojem. Aga sellega meie riietumise kavalus ei lõppenud. Hetkel oli Kristi jäetud ainult dressika väele ja väike värin tuli ka temale sisse, siis meie plaan nägi ette, et kui väga hulluks läheb, siis eemaldame Kerttult soojapesu ja siis saab Kristi vahepeal sooja. Küll need Metsakunnid on ikka hoolivad ja ohverdajad küll .

Järgnes lisaülesanne, mille käigus tuli ära arvata kolme eseme – hokikepi, tennisepallide komplekti ning jalgpalli – kogumass. Võtad asja kätte just 1h44m kanuutanud kätesse ja ütled kaalu. Lihtne see ei olnud. Vaatasime ja arutasime, aga kuna paigal seistes hakkas külm, siis Kristi kirve meetodil võrdluses oma fotokaga kaalus asjad ära ja ütles 900g. Kerttu-Kärt nõustusid, aga tulemuse kirjapanekul tekkis kahtlus ehk asjade kujud petavad ning nii langetasime oma ametliku tulemuse 800g. Päris hea (õige vastus oli vist 1030g), sest trahvi saime vist kaks minutit ja juba võisime lahkuda ratste poole.

Rattaetapp. Esimesse punkti minekul oli valikuid: minna ringi mööda kruusa või minna mööda metsateid. Väntasime ja need metsateed tundusid nii ilusad, et sealt me läksime. Aga ilu on mööduv nähtus. Ilu asemel olid rööpas, mudased, loikudega või üleni vee all olevad tee lõigud. Liikumiskiirus küll langes oluliselt, aga vähemalt saime oma 40m tõsist tehnika trenni igasugustel võimalikel ja mitte võimalikel maastikel ukerdades. Samas sai seal alguse rattaga kukkumine, küll ratta kinni jäämisel, küll ratta ära vajumisel, küll lihtsalt tasakaalu kaotamisel jne. Jalad märjad ja mudased murdsime sellest rõõmsalt läbi ja leidsime nagu niuhti punkti punkti järel. Me nägime ka üle pika aja teisi meeskondasid . Samuti kogesime midagi erakordset metsas. Kuskil seal 8. ja 9. punkti vahel kohtasime naiskonda, kes kohe mitte ei saanud naljast aru ja meie kõige pisema liikmele nähvama tulid. Eks meie ikka kasva ja arene, aga kui te järgmine kord metsa tulete, siis püüdke ikka huumorisoon ja rõõmus meel ka säilitada .

Lisaülesanne ja jalgsietapp. Graatsilise kergusega üks Metsakunn teise järel hüppab oma 50 hüpet hüppenööriga. Ilus, veatu ja osav sooris . Rajal olnud 3h23m. Jalgsietapp ise oli taas omapärane. Nelja järvedeäärset punkti tuli võtta vastavalt järvede suurusele alustades suuremast. Kasutasime eri tehnikaid pindalade mõõdistamiseks – küll silmaga, hinnangulise pindalaga järvede keskmise pikkuse ja laiuse korrutisena ning jalgsietapi linnulennulise pikkuse (3,44 km) võrdlemisel kaardil mõõdetavate teepikkustega. Kristi üritas ka spikerdada infotahvlilt, kuid seda vajalikku infot seal siiski polnud. Vaevata suutsime eristad kõige suurema ja number kaks järve, kuid kolmanda ja neljanda järjestamisega läks natukene raskeks. Järvede järjekorra meie arvatavate pindalade järgi – Pikkjärv, Pärnjärv, Pikklaugas, Särgjärv. Siiski otsustasime kontrollide esmalt lähemal olevat järve ehk võtta Särgjärv kolmandana. Särgjärve poole teele ega olnud punktist kuigi kaugel, kui sõbralik vastasvõistkonna liige meile ütles, et tegelikult on suuruselt kolmas siiski Pikklaugas. Keerasime otsa ringi ning asusime Pikkalauka poole teele. Siis tegime ka oma esimese nö vea rajal. Suures ähmis ja viitsimatusest ei seadnud me kompassil suunda, vaid hakkasime tunde järgi otse kuhugi minema. Kristile selline sihitu kulgemine ei meeldinud ning seda ta ka väljendamata ei jätnud . Pärast kõmpimist ja paari arutust me teele jõudsime. Marssisime siis mööda teed ja ratturid muudkui vihises mööda, aga kui jõudsime teelt sihini, siis paistis, et enam me õiges koha ei olnud. Rõõmsalt olime paremale keeranud ja 500m liiga kaugele kõmpinud ning siis metsa keeranud, kui oleks pidanud minema natukene vasakule ja punkt oleks seal olnud. Tegime siis ilusa suure ringi, aga punkti me ikkagi leidsime . Võtsime punkti ning läksime tagasi Särgjärve punkti juurde. Enam me ei olnud üksi, kuigi ühtegi B-raja meeskonda me ei kohanud, aga A-raja omasid jätkus küll ja veel Vaikselt jooksime seal Särgjärve kaldal ja meeskonnad üksteise järel viisakalt möödusid meist. Ühe sügavama ja ebameeldivama veetõkke puhul juhendati ja aidati meid kolme äärmiselt toreda A-raja meeskonna (meie kalaaju meenutab teie numbriks 62 ) poolt peaaegu kuivalt üle. Suur aitähh neile!

4h51m peale starti oleme taas vahetusalas, kus silm kohtab ainult veel A-raja inimesi ja imelist kiirust hüppamisel, ning meid ootavad veel kaks jalgratta punkti ja finiš. Kas minna ringi või otse mööda libedat laudteed? Metsakunnide puhul see ei ole küsimus. Metsakunn läheb ikka otse ja mööda huvitavamat teed ehk siis mööda laudteed läbi Suursoo. Algus on palju lubav. Juba nii 20m peale laudteede algus suudab Kristi kuidagi oma rattalt nii õnnetult alla Pikklaugas järve kukkuda, et püsti tõustes on ainukeseks mõtteks, et jumal tänatud, et Kristi mees ei ole, sest muidu oleks me hakanud selle mehe sigimisvõimes kahtlema . Aga Metsakunnid jätkasid sihikindlalt teed. Iseenesest oli soo ilus, kuid laudteel sõitmine meie jaoks pisut keeruline, seda enam, et laudtee koosnes kahest kitsast lauast, millede vahe kõikus 2 sentimeetrist 10-ni . Samuti olid siin-seal augud, lauad lahti, vee all või puudusid sootuks. Peale selle polnud me suuremad täpsussõitjad ning kui anda ülesanne, et seal vahel peate sõitma, siis kohe kindlasti meil on vaja kõrvale ka kalduda. Nii kasutasid Metsakunnid eri tehnikaid, küll ettevaatliku ja närvilist sõitu, tõukeka tehnikat (üks jalg maas), küll ratta kõrval lükkamist. Suuremalt jaolt siiski sõitsime ettevaatlikult. Kristi armastas oma rattaga mitmeid kordi kahe laua vahelisse pilusse kinni jääda, Kärt ja Kerttu põrutasid mõned korrad laudteelt välja. Seda juhtus ka Kristil, kes võttis selle käigus sisse ka kõige uskumatuid asendeid . Lõpuks laudtee lõppes, aga me olime rahul oma tee valikuga. Super ilus ja huvitav oli ning kui vallatud olid nende marjuliste näod, kes meid seal kohtasid.

Edasine tee viis mööda liivateid üles alla. Punkt võetud, siis et mitte tagasi minna tuulisele polügoonile valisime väikese metsatee kahe järve vahel. Algus oli ilus, aga lõpp läks lihtsalt puhtalt jõu ja ilu numbriteks. Kahe järve vahel oli mõnus kõrge seljandik ja seal tipus ukerdasime meie üles alla ratastega. Saime seal kordumatuid kordi mööda kitsast järsku nõlva ratast üles lükata ja vahest ka alla koos rattaga jalutada, samuti saime ratast tõsta üle puude või üritada rattaga puu alt läbi pugeda. Tegelikult kodus nüüd tagasimõelda, siis õudust tekitavatest kohtadest sõitsime ikka alla ka, aga eks 5h52m rajal mõjub ka julgusele teistmoodi . Viimasel lõigul vesistes kohtades võis kohata saksa keeles vanduvat Kärti ratas kaenlas. Ta lihtsalt suhtus oma rattasse nüüd suurema tähelepanelikkusega ja armastusega .

Ning 6h48m29s hiljem veeresime me üle finisi. Ise olime maru rahul endaga, me olime läbinud kõik raja punktid ja mitte ühtegi trahvi minutit. Protokollist uurides selgus, et jälgisime uhkusega Metsakunnide põhimõtet viibida entusiastlikult rajal seni kuni ka eelviimane meeskond on lõpetanud. Veel selgus, et olime tulnud 130 (137) kohale üldarvetuses ja naiste arvetuses 20 (24) kohale. Paistab, et teised on maru tugevaks saanud, sest oma arust me enda liikumises väga järgi ei andnud (mõned eksimused olid küll jah, aga see käib seikluse juurde ), aga nii oma 1h või 2h olime ikka teistest maas, kellega eelmistel kordadel oleme koos mässanud. Aga meile meeldib nii, et otsime metsast kõik punktid üles ja rajame tee nendeni ise (kuidas muidu saame ennast arendada?).

Etapp läbitud vastavalt Metsakunnide põhimõtetele. Pikemalt etapist kohe kui oleme suutelised sellest kirjutama, aga seniks pilt meile suurt emotsiooni pakkunud Suursoo läbimisest.