Metsakunnid

Rogaini MM on SEE sündmus, mille nimel oleme tegutsenud sel suve. Rogaini MM on samas ka SEE sündmus, millest mõte ajab ikka veel Metsakunne värisema, sest 24h on müstiliselt pikk aeg jalgsi liikumiseks külmas ja pimedas Eesti sügiseses metsas. Pärast Metsakunnide elu esimest 8h kaardiga metsas valdas neid selline rahuolu, et nad lausa tahtsid Rogaini MM’ile ka minna. Nende soov täitus ja teed olid valla. Eks julge hundi rind ole ikka rasvane või siis haavleid täis .

Esimest korda Metsakunnide ajaloos tundus, et enne võistlust peaks tegema ikka sellise meeskondliku kokku saamise ja tarka juttu ajama ning kõik läbi mõtlema. Kummalisel kombel tundus see vist isegi kõigile tark idee ja kokku saadi. Arutati läbi riietus, varustus, toit ja raja läbimise plaanid (kindlat rõõmsalt tudime paar tundi) ja lepiti, et hommikul 7:30 asub auto Tartust teele. Koosolek peetud ja iga üks koju veel viimaseid ettevalmistusi tegema. Ei tea kas juba väikesest võistlusnärvist või lihtsalt külmast voodist, aga Metsakunn Kristi pöörles ja tiirles seal voodis, aga uni nagu unustas külastamata. Juba vaikselt vihastas, sest peaks nagu magama, aga silmad säravad peas ja und ei kusalgi.

Hommikune start. Äratusest kaks Metsakunni kolmest ei lase ennast häirida. Kõigepealt magab sisse Kerttu, kes lõpuks küll silmad lahti sai ja kohustuslikus korras hakkas võileibu mugima, aga kell lähenes juba jõudsalt 7:30. Kerttu plaanis juba vabandavat kõnet, et jääb veidi hiljaks, aga enne jõudis tema enda telefon heliseda, kust kostus Kristi unesegane hääl, et äkki tuled 5 minutit hiljem. Selgub, et ka tema magas sisse (ju vihastas ennast liiga sügavalt magama ) . Täiesti õige võistlus, kus teha massilist sisse magamist . Õnneks Kärti uneprobleemid ei kimbuta ning tema ootas tublilt meid juba väravas. Liikumine Karula poole võis alata. Autos on mõnus soe, väljas on eriliselt külm ja rõske. Kristi keeras rooli ning konstateeris, et täna tema vingub ja homme vingub ka, aga autos oli veel lõbus. Teaks need rõõmunäod siis mis on saanud nende jalgadest tunde hiljem, ehk nad nii rõõmsad siis polekski? Vaevalt .

Ähtijärve äärne võistluskeskus. Parkimiskorraldaja suunas meie auto põllule, kus ühel pool oli naabriks juba väikese kogemustega suurte seljakottidega matkajad ning teisel pool ilutsesid inimestel seljal kirjad ISC Adventure Team ehk esiotsa meeskond. Väga väärt asukoht. Esimese kõige olulisema asjana tegime autosse valmis voodi, kus oleks hea päeval lebotada ja öösel tudida. Edasi numbri jahile. Sel korral ei saagi me ametlikult tuisata rajale meeskonnana Metsakunnid, vaid Karjust-Rebane (hinges ikka Metsakunnidena) ja meid kõiki ehib number 366. Ja siis algab pikk ja lõputu protsess söömisest, kottide pakkimisest ja riietumisest ning varustuse paigaldamisest. Piilume vahest ka ühele ja teisele poole ning paneme tarkust kõrva taha. Ühe muudatusena läheme rajale kolme seljakotiga (tavaliselt üks, mida kantakse korda mööda).

10:00 ja raja planeerimine alaku. Kaart oli ilus ja suur rohkete punktidega ning veel rohkemate võimalustega. Meie plaanidest jäi välja kohe kaardi edela osa, aga muude osadega genereerisime plaane mühinaga. Kuna kaks tundi tundus lõputu ajana ning meil ikka pidevalt nii, et vahel on nalja ja naeru rohkem, kui asjalikke otsuseid, kuid tavaliselt lõpuks saab siiski kõik ilusasti paika. Nii ka seekord . Arutasime ja arutasime, aga lõpliku lahendust ei tulnud, sest kaardimõõt oli harilikust suurem ning lihtsalt arvestada palju me reaalselt suudame läbi käia eriti ei viitsinud veel. Meie lõplik plaani valmimisele andis tugeva lükke ISC Adventure Teami liige, kes mingi hetk küsisid meilt delikaatselt, et kas plaan paigas. Meie vaatasime nõutult üksteisele otsa ja hakkasime jälle naerma, sest olime millegi muuga hoopis plaani unustanud. Võtsime ennast uuesti kokku, jutustasime talle oma ideedest, mida tema täiendas oma teadmistega ja nii lõpuks valmiski meie marsruut ning asusime korraldajatele kaarti joonistama. Kõlas veel tarkusetera, et metsas geniaalsetena paistvad rajavalikud ei pruugi üldsegi nii geniaalsed olla ja parem tasub ikka plaani juurde jääda. Meie plaan koosnes mitmest osas. Raja esimesed 12h ning edasine. Edasises plaanis oli lausa kolm varianti ja rohkesti otsustamiskohti, kus vastavalt ajale ja jõule edasi liikumine määrata. Maksimaalses plaanis me enam ei maganud, sest kui Kerttu punkte arvutas, siis tundusid nii magusad punktid seal kaardi üleval olevat, et lausa kahju sealt magama ära tulla (süües kasvab isu ehk meie kõige suurem magamise pooldaja soovis juba kogu 24h jutti rännata).

Meie maksimaalne marsruut sai selline:

32-30-52-73-93-60-41-74-92-53-84-64-40-76-72-54-77-94-63- 55-85-62-78-68-83-67-35-47-23.

Ilm oli tegelikult ikka väga külm ja tuuline ning veel viimase hetkel otsustasime lisa kihte alla panna. Et siis selga sai täies ulatuses soepesu, pikkade käistega pluus ja siis dressikas ning muidugi mütsid ja kindad. Aga meie Kärt oli tase omaette. Ju suurest külmetamisest auto juures ei suutnud ta oma soojast lumivalgest vestist loobuda ja nii ta seisis stardis veel paksemalt riides kui tavaliselt talvel suusatades, meie väikene lumeinimene .

12:00 ja start. Rahvas hakkas liikuma. Osad jooksid üle põldude, osad suundusid kohe teele, osad rahulikult matkasid ja siis olid Metsakunnid, kes küll matkasid, aga ei suutnud otsustada kas mööda teed või põldu. Vähemalt liiguti otsustusvõimetuna edasi ja väga õiges suunas . Natukene põldu ja siis teed ning keerati metsa, kus rahulikult mööda metsarada kulges inimeste voog ja meie nende seas. Natukene veel ja esimesed kolm punkti olid MM’lt korjatud, aega kulunud 16m. Selline algus meile sobis, kuid kummaliselt juba teel teise punkti olime suhteliselt üksi rajal, aga me ka sellega harjunud. Juba teisel kilomeetril hakkas meie usin riietumine enne starti meid palavusega koormama ning saime rõõmsalt naasta oma algse riietuse plaani juurde. Kergem hakkas kohe, kiirus oli hea ja liikuda oli mõnus.

Punkti 30 leidsime mängeldes ja suundusime edasi. Tee äärt kaunistasid meeskonnad, kes olid riietuse kohendamiseks peatunud. Tegelikult oli ilm ideaalne liikumiseks. Palav ei olnud, külm ka mitte, õhk oli hingatav ja loodus ja mets oli kaunis ning andis ainult indu minna. Teel punkti 52 tegime algust ka elektrikarjustega. Metsakunnid tegelikult polnud näinud ühtegi piirkonda enne, kus nii palju elektrikarjuseid oleks. Seega korraldajate pidev hoiatamise oli täitsa asja eest. Samuti kohtasime teel lehmade moodi karja. Tee viis rahulikult läbi nende karjamaa ning kui hoolega jälgida, siis võis näha kuidas Kerttu täie pingsusega nendel elukatel silma peal hoidis. Iga nende liigutus pälvis Kerttu täis tähelepanu ning valmiduse spurtida Kärdi või Kristi varju ehk meie Kerttu natukene põlgas loomakesi. Korraldajad olid ka enne ilusasti selgeks teinud, et kõik talukohad on keelualad ehk neist läbi ei komberdata. Nii võis tihti kohata meid turnimas kuskil talu piiri ääres metsas. Varsti viis tee meid kokku hobustega. Kerttu mängis taas peitust ning kui kiiresti on võimalik üle põllu kapata inimese poolt . Seal elektrikarjuste juures kohtasime meeskonda nr 6, kellega tihti ühtisid ka tulevikus meie rajad. Ilusasti viisakalt aitasid nad hoida traate piisavalt kõrgel, et me alt läbi mahuksime. Džentelmene jätkub ka metsa tihti. Rahulikult kulgesime nende taga mööda teed punkti. Mingi hetk hakkas tunduma, et me kaldume liiga vasakule ning otsustasime ise ka natukene kaarti vaadata. Korrigeerisime tugevalt paremale ning varsti terendas ka punkt.

Tee punti 73. Vaikselt hakkas loodus veel paljastama oma ilu. Oma soode ja surnud puudega ning ilusasti haritud kuppelmaastikuga, kust me ikka pidevalt saime üles alla liikuda. Enne metsa keeramist ühinesime taas meeskonnaga 6. Kuidagi õnnestub neil meist alati ette minna. Vaikselt tasa ja targu ründame punkti. Lähme mööda rada ja siis ragistame mitte just kõige paremini läbitavad metsas ja muidugi turnime üles ja alla. See üles ja alla liikumine hakkab vaikselt jalgadele mõjuma, sest pidevalt on jalg kuidagi keerdus seal jalatsis, aga ei midagi hullu. Punkt on täpselt seal, kus ta pidi olema, ning tagasi teele. Taas pea õieli tormasime teiste järgi kui avastasime, et vist päris õigesti ei minda ning otsustasime aja maha võtta ja ennast kaardil paika panna. Tõetera, et kui marsid teiste järgi, siis vähemalt jälgi kaarti ka. Natukene nuputamist ja nii 150 m tagasiminekut ning rajal me olime tagasi. Edasi läks lihtsalt. Metsast väljudes ühinesime taas 6ga ning tee mööda teed võis alata. Räägiti maast ja ilmast ning tihti leiti ennast arutamast, kas siit tohib minna läbi või on see ka keeluala, kindluse mõttes ronisime alati nii ringi kuivõimalik. Ikkagi igaks juhuks, sest ei taha ju disklaffi ka saada.

Asusime teele punkti 93 ehk võiks olla keeruline punkt. Kui Viisjaagu neljapäevakul tiheda reljeefiga kaart ajas meid segadusse ja miskit head ei teinud, siis siin Karulas oli ilmeline reljeef. Kaart näitas mäge ja seal oli mägi ning tõesti kuidagi ka puude alt oli seda reljeefi ilusasti näha. Meie suurimaks sooviks oli jalgu võimalikult kaua kuivana hoida nii me väga soosse ei roninud ja kui tuli kraave ületada, siis otsisime selle õige koha. Samuti paistis rajal välja, et Metsakunnid on nii isepäised, et teiste raja valikud neile tihti ei meeldi ning ikka otsustavad eralduda ja ise tee punktini leida nii ka 93 punktida. Kui neli meeskonda ühes suunas liikusid, siis Metsakunnid tundsid tugevat tungi minna isemoodi ja eemaldusime neist. Leidsime tee ja lugesime kaarti, pildistasime kukeseeni ning nägime ca 200 m kaugusel punktist sipelgapesas neid väikesed paberilipikuid punkti numbriga. Uskumatud loomad need sipelgad. Kohtasime ka juba punktist tulevaid meeskondi ja nende seal 6, keda me viimast korda ka rajal nägime. Punkti nad enne meid küll vist jõudsid, aga meie rõõm enda leitud punkti üle on kordades suurim. Kui enamus meeskondi, kes punkti kätte said liikusid sama teed tagasi, siis meie seda ei suutnud. Hing ihkas lõigata ning seda me ka tegime. Kõikusime ja ukerdasime täitsa üksi seal kuskil, aga siis avanes meie ees tõusev maa ilusate suurte puudega, mille jalamil puude vahel nagu vana mõisapargi rohtunud tee. Ilmeline avastus. Silm särab, jalad hellad, nii marsime seal 3h20m pärast starti.

Leidsime ka raja, mis viib meid punkti 60. Nüüd ei ole muud kui jalad liikuma ning otse edasi. Kärt-Kristi-Kerttu matkasid mäest üles ja taas mäest alla ja nii korduvalt. Vastu tulnud võistkondasi tervitades ja kiiremaid mööda lastes. Kui seni oleme arvanud, et kohalikel rogainidel on inimesed maru sõbralikud, siis MM’il olid veel sõbralikud. Muudkui tulid vastu ja naeratasid ja särasid vastu. Pidevalt kohtasime toredat meeste (vist lätlased) kampa, kelle üks liige kohe vägisi tahtis meie võistkonna liikmeks tulla vähemalt tema meeskonna kaaslased arvasid nii tunde. Eks me ise olime ka lõbusad. Kristi seal rivi keskel muudkui lõkerdas naerda. Üritas mis ta üritas, aga nii kui silmad taas Kärdi jalgu nägid, siis olukord oli käest ära ja nii 2h jutti. Seal oli ka esimene kord, kus avalikult tuli välja, et sel korral meie jalgadega ei ole kõik korras – jalad olid hakanud oma elu elama. Kristi vanakogenud rakkudel käija uuris, et kas varbad sissepoole käimise põhjuseks on Kärdil rakud, siis vastus oli jah. Seni olime kõik vaikselt oma ette kannatanud, aga lootsime, et pole veel väga hull. Punkti lähedal ei jäänud muud kui alustada plaasterdamisega. Istusime seal maas, plaasterdasime jalgu ja rahvas möödus ja pildistas meid . Seega 4h’il said Kerttu jalad kolm plaastrit, Kärt kaks ning Kristi neli. Plaasterdati kinni nii kandu kui ka tegibiti varbaküüsi varvate külge. Tõesti oli üllatav, et jalad olid nii rakkus. Meil oli sama varustus, mis tavaliselt ja kõik oli justkui läbi proovitud, aga keegi meist ei mäletanud, et jalad oleksid kunagi enne nii ruttu läbi läinud (tegelikult Kristi enda jalgade puhul mäletab, sest tema ilma rakkudeta kunagi metsast välja ei saa, aga teiste jalgade puhul ei mäleta). Natukene see plaasterdaine leevendust pakkus, aga mitte eriti. Kärt jätkas veel hullema liikumise stiiliga, aga jätkas. Ja siis tuli sild. Sillad on meile alati meeldinud ning sillad kohe kutsuvad poseerima. Eks see meie meeli ka ergutas. Ja siis tuli enne 41 punkti ületada üks „pisikene“ mägi, ainult 11 kõrgusjoont (h=5m). Nii me seal ronisime ja ronisime pulsiga punases ja siis ronisime veel natukene. Oi tihti sellist mäge ei tahaks ronida, aga vahest on mõnus. Vähemalt läks sealt rada, mitte ei pidanud läbi puude vahel teed rajama . Tippu me jõudsime sinna vaateplatvormi juurde, aga jõudu vaateplatvormi otsa ronida sel hetkel väga ei olnud ja suundusime oma õhtusöögile ehk joogipetusesse.

Väga mõnus oli istuda pingil või lamada jalad üles lükatuna pärast 5h23m rajal. Sõime võileibu, šokolaadi, batoone, sigareid (vorstikesed) ja jõime vett. Kohe rahulikult ca 25m istusime ja puhkasime ning ajasime juttu. Oleks ka kauem istunud, aga külm hakkas. Alguses külmast ei lasknud väga häirida, aga vaikselt andis märku, et on aeg teele minna. Täitsime joogipudelid ja asusime teele punkti 74. Teele asusime, aga jalad väga ei tahtnud liikuda. Rakud ja väsimus hakkasid oma tööd tegema ning lisaks keeldus Kristi vasak jalg nüüdsest sirgeks minemast. Möödusime vanadest maha jäätud hoonetest ning kui kostus koera haukumist, siis Kärdile ja Kristile jäi juba tunne, et Kerttu kardab kõiki loomi. Enam ei olnud Kerttu väsinud jalgadest juttugi ja millise kiirusega sai mäest üles tuisatud. Seal oli ka esimene kord, kus oli võimalus demonstreerida kompassiga liikumist metsas. Ega see liikumine väga kerge ei olnud, sest mets oli tõeliselt looduslik ning tee leidmiseks pidevalt ronisid kuskilt üle, kuskilt alt või kulgesid mööda ehk päris otse oli ikka päris keeruline hoida. Aga otse mäest üles ja otse veel järsemast külgest (8 kõrgusjoont) alla ning punkt meid seal kopratammi juures ootas. Kerge ei olnud, aga lõbusaid jutte jätkus sinna metsasügavusse palju. Uskumatu, mida kõike need metsad kuulma pidid ning kui need metsad vaid veel rääkida oskaksid .

Suund kompassiga paika ja edasi. Nüüd olime teel 92 punkti. Kuna ka sel hetkel oli mõtetes veel 24h metsas, siis jalgu tahtsime kuivana hoida ja läksime ilusa suure ringiga mööda suurt teed. Vahe peal tegime veel Kärdile plaasterdamise peatuse ning kummalisel kombel peatuses nähtud hiir Kerttu meeli kuidagi teravamaks ei teinud (ju ikka kõike ei karda). Pikk pikk käimine, aga õnneks mööda korralikku teed ehk ei pidanu kuidagi tasakaalu hoidma mingi järsaku peal, vaid saime lihtsalt vigaste pruutide kombel edasi komberdada. Ju aeg oli nii palju juba läinud, et väsimus nüristas me kriitikameele ning paisutas üle naljameele. Nii me vahest spurtisime (hinges spurtisime, teiste jaoks tegime lihtsalt vaevumärgatavaid jooksuliigutusi) liiklusmärkideni, vahest sheikisime tantsu, vahest lihtsalt kulgesime, vahest naeratasime, vahest naersime, vahest arvasime, et kui ainult ei peaks käima, siis kas või aerutaks. Punkti juures natukene panime mööda mingil hetkel metsanotsude jälgedega, aga oskus maastiku märgata natukenegi oli veel alles ja ise oma mõistusega leidsime ka punkti. Juhuu veel üks 9 punktine punkt leitud. Tegijad, kas pole!

Kindlus tunne Metsakunnid osavusest metsas kasvas ja iga järgmise punkti vallutamise plaan muutus üha enam orienteerumise moodi. Punkti 53 minnes ei vajanud me enam nii palju teid kui varem, vaid ikka kompassiga otse, aga ainult pimedaks läks. Panime oma pisikesed lambid põlema ja jätkasime teed. Tegelikult oli pimedas metsas vahva viibida kui inimesed kardavad loomi ning lampide poolt tekitatud varjude liikumine pani kiljatades üksteisele sülle hüppama. Nalja kui palju, aga kui vihaselt paistavad haukuvate keti koerte kaks silma öös. Kohe nii vihaselt, et taandusime kaugele kaugele kuhugi põllule, et mitte nende koertega kohtuda. Meie küll kartsime neid, aga veel kahjum oli koertest, kelle jaoks võis veel hullem olla 24h nende territooriumi lähedalt läbi liikuvad inimesed. Ehk võiks ette teavitatud omanikud kutsude heaolu nimel nendega sel päeval tegeleda ja ööseks kuhugi teest kaugemale nt kuuri alla panna (Kerttu idee, sest nii oli teinud tema vanaema). Pimedas metsas kompassiga suunda minna oli veel muidugi oma ette teema. Sead suuna ja asu teele ning vaikselt loed samme ning samal ajal ründad mäge. Lahe ju. Paistab, et neljapäevakutel kompassi ja suunda harjutamisest oli ikka abi olnud, ehk peaks trennis tihedamini käima ?. Kristi juhatas meid kompassi järgi kogu aeg õigesse paika nii, et Kärt ja Kerttu ei pidanud oma vahendeid väljagi võtma. Ja kui hästi need helkurid seal särasid, kohe lust oli otse eest leida säravat 53 punkti. Põhiliselt orienteeruvad Metsakunnid siiski veel objektide järgi ja suuna võtavad appi ainult siis, kui objekte enam ei ole, mida jälgida. Kahjuks pimedas metsas väga objekte (isegi mägesid ja lohkusid) näha ei ole ning teerajalt minevate teede nägemisest töllerdasid me pead pidevalt nii nagu puuduks mõni lihas, mis pead paigal hoiaks. Ehk oli asi meie seasilmadest lampides ning nende suurte prožektoritega oleks lood teised, aga tegelikult meil oli lahe. Tempo polnud küll enam see, aga tasa ja targu vigadeta jõudsime ka punkti 84.

Seisime seal 84 punktis ja plaanisime 64 minna. Tagasi teed me ei tunnista, vaid ikka otse edasi läbi metsa. Sealt kuskilt läks küll selline mõnus madal vagu, aga kindluse mõttes seadsime suuna ja asusime minema. Läksime ja läksime ning maapind muudkui tõusis ja tõusis (5 kõrgusjoont). Kristi hoidis suunda ja luges sealt puude vahelt pugedes kuidagi samme. Kerttu ja Kärt järgnesid. Seda Kristi sisemist juudeldust kui teele jõuti ja veel õiges kohas. Kerttu ja Kärt olid hakanud vaikselt süübima oma jalgade valusse ning jutuke järjest vaiksemaks jäi. Tasa ja targu lähenesime punktidele ja punktid lähenesid meile. Üllatav, aga ka pimedas ei olnud rahulikult kaarti lugedes meil probleeme punktide leidmisel. Avastasime, et Kristi lambil olev punane filter, mis poes veel tundus mõttetu vidinana, osutus metsas väga mõistlikuks. Teel olime olnud 10h02m minutit jalad käisid mingis tempos vaikselt inertsist, jalalabad on rakkudest juba nii hellad, et iga samm on tõeline vägitükk, jalalihased on väsinud ning astmed või tõusud on muutunud vaevaliselt läbimiseks ning elektrikarjustest enam üle väga ei julge ronida, vaid pigem võtame lahti ja siis ühendame tagasi. Elu ei olnud just roosiline, aga ka mitte kõige hullem.

Tee punkti 40 läks alguses mööda ilusat suurt teed. Ju hakkas meil seal nii meeldima ja naljad vigastest pruutidest pimedas metsas muutusid üha naljakamaks (Kärt oli loobunud sõbra pulmast, et nüüd nii siin pimedas metsas mässata), et lihtsalt ei märganud seda õiget tee otsa, aga viga õnneks palju ei tulnud. Kruusateed ja metsaalused olid täis lonkavaid ning vaevatud, kuid siiski rõõmsaid inimesi. Leidus ka jooksjaid, neid oli siiski ainult üksikuid vapraid. Meie jätkasime käimist: Kristi ees kaarti ja kompassi jälgides ning Kerttu ja Kärt taga järgi tulles. Võsa ründamise koht käes, jäi Kristi seisma ja ootas teisi. Paistab, et Kerttu ja Kärt enam viimasel teel kaardi lugemisega polnud tegelenud ning kuidagi ei tahtnud alguses uskuda, et siit peabki võssa murdma. Pärast mitme kordset üle kinnitamist, et jah, see on õige koht jääde rahule, kuid keegi vabatahtlikult esimesena teedrajama minna ei tahtnud. Küll vihjati kompassile ja suuna hoidmisele kui ka paremale lambile ning rõõmsalt lubati Kristi teed rajama. Suund seatud ja asusime teele. Murdsime võsas, pugesime puude alt, turnisime puudel, tõstsime jalgu kätega üle murdunud puude, otsisime kuiva jalaga läbisaamise kohti, abistasime tasakaaluga üksteist. Kindlasti oli põnevam seal metsas Kristil kui teistel, sest tal olid tegevust nii kehale kui mõttele, kui teised pidid kuidagi järgi jõuda samal ajal jalad andsid tugevalt tunda. Ei vallanud neid ka selline rõõmu tunne punkti leides kui Kristit, kes ikkagi ca 400 m otse sellises pimedas metsas/võsas suunda hoidis, vaid pigem kergendus, et punkt leitud ning varsti tuleb meie 12h punkt ja otsustamise koht.

Punkt 76. Kindlus ka pimedas metsas oli olemas. Seadsime oma suuna ja asusime minema ning põhimõtteliselt pidi ca 1 km pärast punkt olema. Ei lasknud me häirida kaasvõiskondadest, kes käisid me ees ja siis vasakule meie teest kaldusid ja siis taas paremale kaldusid, meie läksime tuimalt otse. 11h’iga metsas oli tulnud kogemus, et ennast tasub usaldada. Tempo kukkus meil drastiliselt kui lampide valgusvihtu sattus post, sest see tähendas, et kuisalgil võis olla elektrikarjus. Nii me seal siis seisime ja kammisime lampidega piirkonda ning lähenesime tigu sammul (isegi päeval oli neid elektrikarjuseid vahest väga raske märgata). Maastik oli tõusnud ja siis laskunud täpselt nagu kaardil kirjas ning otse ees kumas 76 punkti helkur. Milline võidu joovastus ja rahul olu ja samas ka kergendus. Me olime oma hommikusest plaanist 28m ees. Selle üle võis väga väga uhke olla. Nüüd peale punkti oli otsustamise koht. Kas minna puhkama ja alustada hommikul uuesti või jätkata teekonda metsas ja jätta puhkus vahele. Seal punktis moodustuski täiesti tahtmatult Kärdi ja Kerttu ühine valusate jalgade rinne, mis rääkis Kristile, kelle jalad villidega rohkem harjunud ja juba jõudnud tuimsuse punkti, et me võiksime pöörduda võistluskeskuse poole tagasi. Demokraatlikult ühe enam häälega võeti vastu otsus, et võtame suuna laagri poole.

Umbes 4 km lahutas meid meie voodist, aga ees ootas veel läbi metsa ränk liiklemine, sest tegemist oli osaliselt soise, samas vanu pehkinud ja mahakukkunud puid täis alaga. Nii me seal kõlkusime väsimusest olematu tasakaaluga pehkinud puude peal. Päris paljud andsid me raskusele alla ja vajusime mutta, aga ei heidutanud see meid. Korra isegi üritas Kerttu Kristit nõusse rääkida, et ehk seal kõrgel puu peal tudisedes ei ole just kõige parem koht kaardi lugemiseks, sest all on igasugune oskte risu, millesse kukkudes võib palju viga saada. Kristi vaatas ringi ja avastas, et jah, natukene pentsik koht oli kaardi lugemiseks . Kerttu ja Kärdi usaldus Kristi suuna peale oli nii tõusnud, et ei lastud ennast häirida teiste metsanotsude radadest, liikumisest ehk mööda põllu äärt, vaid järgiti kahtlusteta otse liikuvat Kristit nagu oleks ees inimene, kes on orienteerumiskunn ja ei eksi kunagi. Tee oli jalgadele kergenduseks, aga liikumineei kergenenud sellest kuidagi.

Tee laagrisse oli vaevaline. Mida samm edasi, seda silmaga märgatavalt muutus jalgade olukord aina hullemaks. Samuti oli probleemiks meile liikumiskiirus, sest Metsakunnid ei leidnud tempot, mis sobiks kõigile. Kristi, kes on meie võistkonna pikajalgne, tahtis veidi kiiremat tempot, et ei oleks nii valus kõndida ning Kerttu ja Kärt, ehk lühijalad, aeglasemat, et ei peaks niipalju samme tegema ja lihas lihtsalt ei liikunud enam kiirenimi. Iga sammuga tegid jalad “Ai!” ning kuna valutajaid oli rohkem kui üks, siis hoog seal täiesti rauges. Koledaid mõtteid peast peletas taevas tohutult ilus kuu, mis oma valguse üle põldude ja tee heitis ning ümbritsevat mahedalt valgustas. Lülitasime välja pealambidki, et seda ilu rohkem nautida. Samuti peletas Kärdi ja Kerttu jalamõtteid Kristi karm käsk rääkida oma reisidest, tööst, meestest, kas või ilmast . Au ja kiitus meie Kristile, et ta Kärti-Kerttut ikka taluda suutis . Kusjuures Kristi ise ei kaevelnud peaaegu üldse, kuigi tal see enne võistlust plaanis oli. Ju võtsid teised Metsakunnid Kristi hommikust fakti väljakutsena ning tegid kõik, et võita . Lõpuks võttis Kristi isegi Kärdil käest kinni, et Kärdi liikumist hõlbustada.

1h6m hiljem jõudsime võistluskeskusesse. Esmalt muidugi siirdusime kohe toidutelki, et oma kõhtu väikse toidupalaga rõõmustada. Meel oli rõõmus ja keha valus. Sõime suppi ja üksteisel otsa vaadates jõudsime kohani, kus tuli tegelikult vastuvõtta otsus, kas hommikul ollakse ikka liikumise võimelised. Metsakunn ei ole allaandja. Meie võistkonna ühe liikme, Kristi, spordihing on kindlasti tugevam kui teistel, kuid samas on teised Metsakunnid realistid. Hindasime oma kahjusid ning füüsise tugevust. Mõtlesime nii ja naa, sest Kristi oli nõus kas või kohe rajale tormama, Kerttu oli kahevahel, siis Kärt ütles ei, millega Kerttu tegelikult kahekäega poolt oli. Edasi minek oleks olnud juba selline piinamine, mille puhul ei oleks olnud kindel, kas jõuame finišisse iseseisvalt tagasi või mitte. Hetke punktisumma oli hea, aeg jooksis ning elu on karm. Suundusime finišisse ja panime aja kinni. Edasi keerasime suhteliselt emotsioonitult komberdades magama. Kärt ja Kristi olid juba mugavas magamispoosis, aga WC külastama läinud Kerttu ei olnud ikka veel tagasi tulnud. Aeg muudkui möödus ja möödus, aga Kerttut ei tulnud. Juba ajasid Kärt ja Kristi püsti, et minna otsima, sest oli kartus ehk andis Kerttu keha alla (minestmine (nagu tal kombeks) krambid, nõrkus jne), aga juba ta tuli. Meie esteet oli ikka valgustusega WC otsinud . Luuk kinni ja magama. Magada polnud üldse nii hea, kui oleks väsimuse põhjal võinud arvata – esiteks oli väga külm ning teiseks oli küljealune väga kõva. Eks nii mõnigi lugeja võib mõelda, kuidas me üldse kolmekesi autosse mahtusime ning kuidas meil külg-külje kõrval magades soe ei olnud, siis olgu öeldud, et ruumi jäi meil ülegi . Ju me ikka maru peenikesed oleme .

Tõusime koos Kukega, kui meist kõige usinam Kristi oli mõnda aega juba laulnud ja lõõritanud ning rääkinud üles tõusmisest. Vaatasime läbi autoakna, kuidas usinad inimesed päikesetõusuga koos metsa suundusid. Päris kurb hakkas. Nende üle oli muidugi hea meel . Kristile läks vist kõige rohkem hinge võimalus mitte enam rajale söösta, aga au Kärdile ja Kerttule, kes suutsid ka Kristi mingil hetkel taas naeratama saada ja käega ei löönud ning üritasid inimlooma hella hingeelu mõista . Pakkisime asjad kokku ja suundusime taas sööma. Söök oli väga hea. Võistluskeskuses nägime sportlasi, kes olid läbikäigul võistluskeskusest või kes peale väikest uinakut taas rajale suundusid. Süda oli veidi nukker, et seekord võistlus niimoodi lõppes. Samas leidsime, et siis, kui spordist kaob rõõm ning sellest saab puhas piin, on siiski õige võistlus lõpetada. Enda piire peab tundma ja neid mõistma ning meie taseme juures ei ole ilmselt mõttekas ennast retsides lõpuni vihtuda. Kusjuures rajal oli ka üks Uus-Meremaa tüdruk, kelle jalad olid samuti väga läbi, kuid uued jalanõud talle jalga suruti ja läbi pisarate tagasi rajale suunati. Ju olid neil teised eesmärgid! Respekt ka neile.

Ei teagi nüüd, mis meie hundist sai. Tema rind just rasvane ei ole, sest 24h me vastu ei pidanud, aga ka haavleid täis mitte, sest täitsime ühe osa plaanist filigraanselt ning igasuguste tõrgeteta. Kahju, et ei jõudnud teise osa kallale, kuid spordis juhtub kõike. Ei saa isegi öelda, et poleks vedanud, sest tegelikult läks kõik ju hästi. Olime rajal 13h01m44s, kogusime 83 punkti ning tulime üldarvestuses 310 (339) kohale ning naiste arvestuses 46 (55) kohale. Kas kahetseme, et osalesime? Ei iial. Fantastiline üritus, fantastilise korraldamisega, fantastiliste inimestega, fantastiiliste osalejate ja veel fantastilisemas looduses.