Metsakunnid

Sprindietapp, mis tähendas lühemat rada, kiiremat lõpuaega, vähem kannatusi ja kehvemat kohta, sest olgu sprint või mitte, siis meie liikumise kiirus on ikka sama. Vesi ja muda ning muda ja vesi olid selle etapi märksõnadeks. Juba hommikul õue vaadates tundus, et ilmaennustus on lõpuks ometi ilmale pihta saanud, sest taevast kallas vett ning oli suhteliselt jahe. Meie soov päikest näha ei tundunud teostuvat, aga lootus sureb viimasena ehk Paides paistab .

Paide. Taevas on ikka sama vihmaselt hall ning päikest ei paistnud kusagilt. Vaikselt hakkab meie jutu teemadesse lisanduma ka selle etapi teine märksõna ehk muda. Juba enne kui me starti saime, suutis Kristi mutta kinni jääda (sel korral veel autoga). Osav nagu ta meil on . Aitähh nendele inimestele, kes meie auto porist välja lükata aitasid. Kohal olime varakult ja kogu võistluseks ettevalmistamise aja sadas peent seenevihma, siis starti jõudsime juba natukene vettinud riietega ikka suhteliselt napilt, tegelikult kui start poleks viibinud, siis oleksime starti hiljaks jäänud. Meil vedas .

Start ning Metsakunnid kimasid oma teada tundud stardi kiirendusega rajale sel korral numbri 314 all. Enne suutsime veel tee punkti kokku leppida ehk eelistame ikka suuremaid teid. Tegelikkuses meie enda orienteerumise oskust kahe esimese punkti leidmisel ei olnud vaja, sest punkti ja sealt järgmisesse punkti viis pidev rataste voog. Neid esimesi meetreid mööda asfaldit ei osanud me sel hetkel hinnata, sest veel ei olnud selle etapi ilu meile paljastunud. Möödus hetk ning vett ja vaikselt ka muda lendas igasugusest suunast: küll taevast, küll maast, küll paremalt, küll vasakult. Juba esimesse punkti jõudes nägime välja nii eest kui tagant mudasemad kui eales varem Kõige õnnelikum oli Kerttu, kelle mitte just xDreami-laadseteks asjadeks mõeldud tänavajalgratas oli varustatud mõlema ratta porilauaga (vahemärkuseks niipalju, et Kerttu ratas on varustatud isegi pakiraamiga ). Kärdi rattal oli olemas tagumine porilaud, mis oli algselt küll vähe viltu seadistatud ning loopis kogu pori porilauast mööda vastu selga (see pisikene mööda seadistus sai juba esimese punkti juures parandatud). Kristi sai nautida porilaua vaba ratast, mistõttu tema ratas loopis pori igale poole, kuhu heaks arvas. Kuna kogu etapp kujunes nagunii väga märjaks ja poriseks, siis tegelikult polnudki nendest porilaudadest suurt asja – vaid esialgu tundus, et porilauad on asjalikud asjad.

Pärast 10m38s rattasõitu tuli istuda kanuusse. Kanuuetapp oli seekord valikorienteerumise põhimõttel, mis tähendas seda, et punkte võis võtta vabalt valitud järjekorras. Uskumatu, aga sel korral me isegi ei valinud kanuud, vaid võtsime esimese ettejuhtuva. Kanuu leitud, päästevestid seljas ning punktide võtmise plaan olemas olime me valmis tormama veele. Selleks hetkeks, kui me kanuuga veeni jõudsime, olime oma mõtetes juba päris segamini nähtust. Osad jooksid vastaskaldal kanuud käes või pea kohal päkkade välkudes teadmata suunad ning enamus oli allavoolu puntras ning osad sõitsid ka veel kuhugi. Me küll harjunud, et tavaliselt meie suunad teistega ei ühti, aga mida tegid nad seal allavoolu? Vaatasime ja mõtisklesime ja kontrollisime mitu korda kaarti, loodust, ilmasuundi ja voolusuunda, aga miski ei paistnud meil valesti olevat. Väikse kartusega, aga siiski oma plaani järgi asusime teele. Nüüd juba teiste B-raja muljetest teame, et suur hulk võistkondi panidki kohe kanuusse istudes ajama vales suunas. Algselt oli meil isegi plaan vastaskaldasse sõita ja kanuu välja võtta, sest vastuvoolu on raske, aga kui me juba korra vees olime, siis välja ei tahtnud tulla. Nii me vaikselt vastuvoolu sõitma hakkasime. Kanuu sirgjooneline juhtimine kitsa jõe peal vastuvoolu osutus üsna keeruliseks, vähemasti esialgu müterdasime me kanuuga ühes kaldas ja siis teises kaldas, aga vähemalt spiraale ei teinud, sest jõgi oli piisavalt kitsas .

Kui hakkasime esimesele kanuupuntkile lähenema, tuli mingil hetkel selle kitsa jõe peal vastu metsistunud kamp kanuusid. Armu andmata rammiti ja lihtsalt taheti jõhkralt otse läbi minna. Mõtlesime, et anname neile ruumi ja tõstame oma kanuu välja ning läheneme punktile mööda kallast, aga alguses hoopis trügiti meid teise kaldasse kuhugi puu-põõsa alla, kus üritasime kuidagi ennast ümberminevast hoida. Kahjuks peab nukralt tõdema, et kõige hullemini metsistunud inimesed olid seal naissoost. Meil kiiret ei ole. Passisime rõõmsalt seal põõsas kuni viisakad noormehed meid lahkelt kaldasse lubasid. Nüüd kanuu selga ja punkti poole liikuma. Punkti lähedale jõudes panime kanuu maha ja läksime väikse ringiga puntki juurde, kus aga kohtunik selgitas, et punktini tuli tulla kanuuga (see oli muidugi kaardil ka kirjas, aga kes kaarti ikka loeb ) ning muidu me punkti arvestatud ei saa, kui kanuud lähemale ei too. Läksimegi siis tagasi kanuu juurde, lasime oma aluse vette ja sõudsime punkti juurde. Saades punkti arvestatud, keerasime otsa ringi ning alustasime sõitu allavoolu. Ohh, kui mõnus oli allavoolu sõita .

Kuna järgmise punktini oli veetee väga pikk ning tegi mitmeid keerde, siis langesid Metsakunnid massipsühhoosi ohvriks ning otsustasid teiste võistkondade eeskujul lõigata. Kuigi Kärdile oli allavoolu liikumine väga meeldima hakanud ning ta ei tahtnud kuidagi kuulda kanuuga mööda maismaad liikumisest, saadi Kärt kanuust siiski kätte ja kanuu veest välja. Kui esilagu ei olnud kanuu sikutamine maismaal kuigi raske, siis mingil hetkel muutus sealne maastik peaaegu läbimatuks. Lisaks sellele, et meie teel oli palju puid, kände ja kohati ulatus muda põlvini, tuli sealt läbi tassida ka kanuud. Meie õnneks oli sama rada liikunud enamus meeskondi, seega oli meil ees suur lai porine rada läbi võsa ja porimülgaste, aga liikumine oli ikkagi vaevaline. Samas oli kole kahju ja häbi sellel hetkel, sest eelnevaid kanuusid oli seal päris tugevalt lõhutud. Kanuu on ikka mööda vett liikumiseks loodud.

Taas tagasi veel. Liikumine oli mõnus (Kepsu kaarti uurides on küll mõnus lainetus sees, aga see on normaalne meie puhul), ei põrganud vastutulevate kanuudega kokku, vaid liuglesime mööda vahest õrnalt riivates. Olukord rajal oli rahunenud ja peamiselt kohtasime tagaotsa rahulikke meeskondi. Oma viimase punkti juures sõitis meile vastu kanuu, kus punkti jooksis võtma 8-aastane poiss. Dušširuumis selgus, et tegemist oli avatudrajal osalejatega .

Kanuuga olime mässanud 61m28s, kui lubati jalgsi rajale tormata. Kohe alguses tabas meid üllatus, mida me xDreami juhendit lugedes oskasime küll ette oodata. Nimelt oli aeg esimeseks lisaülesandeks: kõik kolm võistkonna liiget pidid ujuma ülle Paide tehisjärve ning tulema teiselt poolt järve joostes tagasi. Ilm oli külm ning vesi millegi pärast ei kutsunud, mistõttu Metsakunnid ei olnud taolisest lisaülesandest eufoorias. Vaikselt eemaldati üleliigsed asjad (kott, mütsid, prillid, kindad, kompassid, tossud, sokid, dressipluusid, särgid, Kristi ka pikad püksid (oleks Kristi teadnud, milliseks kujuneb eesootav jalgsietapp, poleks ta ilmselt oma pikkasid pükse üritanud säästa ujumisel )), pandi selga märjad päästevestid, mis tundusid vastu sooja ihu äärmiselt külmad, ning lipati vee poole. Meie kahtlused vastasid tõele – vesi oligi märg ja külm , aga Metsakunne sellised pisiasjad ei heiduta. Jonnakalt aeglase tempoga kulgesid Metsakunnid üle järve, sest ujumiselamusi tuleb alati nautida ning kui lõpupoole hakkas juba päris soojaks minema, rauges tempo sootuks. Kaldale me jõudsime ja veel kiiremini tagasi jooksime ja veel suurema hädaga üritasime riietuda. Üritasime, sest märjale ihule natukene niiskeid ja mudaseid liibuvaid riideid ei ole mitte kerge selga saada. Seda lõdisevate poolpaljaste tüdrukute riietumise protsessi jäädvustasid häbenemata ka suureplaanis fotograafid (õnneks neid pilte me veel näinud kuskil ei ole ). Edasine tee jätkus läbi lugematul arvudel ojade, kraavide, väiksemate jõgede. Igas taolises kraavis oli vesi vähemalt põlvini, aga ka vöökohani ja rinnuni. Turvalisuse kaalutlustel haarasid Metsakunnid üksteisel kraave ületades kätest, et keegi ei komistaks ning et muid hirmsaid asju ei juhtuks. Kusjuures seekordsel jalgsietapil tegid Metsakunnid isegi päris mitmel korral jooksuliigutusi .

Rajal oleme viibinud 2h13m. Oleme läbimärjad ja üleni mudased, kui taas oli aeg asuda ratastele. Kummalisel kombel oli Kristi rattal vahepeal lakanud töötamast odomeeter, nii et mõnda aega poputasime me seda seal, kuni odomeeter lõpuks aru pähe võttis ja tööle hakkas (peale seda, kui Kristi oli vajutanud teadmata kombinatsioonis kõikvõimalikke odomeetri nuppe). Järgnes lühike veatu rattasõit, mille käigus kaotas Kärt näiteks oma kaardi, millele ta meeleheitlikult kogu ülejäänud võistluse kraavipervedelt asendajat otsis.

Oli aeg minna sohu. Kui meie sohu läksime, siis teised tulid soost või kirjeldada rahvaste liikumist seal. Kui seni olime kõik punktid leidnud lendleva kergusega, siis soos tekkisid meil esimesed komplikatsioonid. Olime kaldunud liialt paremale ning otsisime punkte paarkümmend minutit. Siinkohal võib öelda, et oma viga, sest olime mingil hetkel otsustanud loobuda kompassi suunast ja läheneda punktile mööda sissetrambitud radasid, mis lõpuks ka ära hajusid ning nii leidsimegi end mingi hetk kuskilt keset suurt Mündi sood, kus ennast ka mingite objektide kaudu positsioneerida ei õnnestunud. Palju oli kinnikasvanud laukaid, mille kohta algul arvasime, et ka need on kantud kaardile sinistena. Hiljem selgus, et see ilmselt vist nii ei olnud. Ekslesime soos ja otsisime punkte paari meeskonnaga, kuni lõpuks saime taas suuna paika, eks abi oli ka punktidest juba tagasi tulevatest meeskondadest . Siinkohal väärib mainimist, et soos käia Metsakunnidele üldiselt ei meeldi, sest kohati õõtsus maapind mitme ruutmeetri ulatuses jalge all, kui sellest üle astusime. Samuti vajusid jalad mitmes kohas sügavalt sisse. Ühes punktis tegi Kristi äärmiselt sensuaalse hüppe üle järjekordse vesise takistuse, maandudes põlvini sisse ja puhtalt inertsist potsatas Kristi ka tagumikuga sisse. Nii ta seal istus ning ootas abi. Tegelikult oli suur töö Kristi väljasaamine, eriti tema parema jala väljasikutamine. Aitäh meekonna Absoluutselt liikmele, kes aitas nii nõu, jõu kui ka kaevamise tehnikaga. Vaieldamatult ekstreemseim oli soos viimane punkt, kuhu minekuks ei paistnud meile paremat teed, kui ujuda üle lauka. Mõeldud-tehtud. Siinkohal väga suur tänu meeskondadele Absoluutselt ja Uimerdajad, kes meid lauka serval ootasid ja viisakalt kätt ulatades taas kaldale aitasid. Kõik punktid käes ja tagasitee võis alata. Vahest käies, vahest joostes, vahest marju süües väljusime soost.

Rõõm oli suur kui leidsime ennast põllu äärel ning tee paistis. Nägu naeru täis lähenesime teele kui järsku peatus auto. Kohkusime, et kas tõesti autos olija arvab, et me kõnnime viljapõllul ning hakkab meid diskvalifitseerima. Adrenaliin juba tõusis, autojuht keeras akna alla, Kristi hakkab kohkunult rääkima, et imelik, see autojuht naeratab meile…siis tabasime ära, see oli Martin, meie nn tehniline tugi, kes juhuslikult oli sattunud samale teele. Kerttu auto, millega ta sõitis oli aga tundmatuseni muutunud. Väike Toyota oli nüüd liivakarva ning meenutas krossiautot. Eks Martinil oli vaja ennast ka lõbustada niikaua kui Metsakunnid rajal aega veetsid!

Rajal viibitud 3h54m ning arvestades rataste arvu vahetusalas, siis kahtlustame, et soos on veel viis meeskonda. Väikene jook ja julgelt vastu viimasele etapile – rattarallile. 930 meetrit ja paremale, 620 meetrit ja vasakule jne. Meie odomeetrid töötavad tõrkumata ning kui kästakse keerata, siis me keerame ning on ka koht, kuhu keerata. Aga sõita ratastega vihmase ilmaga nendel teedel, kus sajad rattad on mõnusalt muda libedaks ja rööpaliseks sõitnud, oli katsumus oma ette. Enamus ajast oli ratastel soov külg ees sõita ja vänderdada sabaga nagu rõõmus koer. Samuti oli meie kolme ratastel omavahel käsil võistlus kes suudab rohkem muda endal külge korjata ning kes suudab oma sõitja mudasemaks loopida. Viksilt ja viisakalt jälgisime legendi (kusjuures tuleb välja, et mõned võistkonnad olid ülikavalad ega sõitnud rattarallit läbi nii, nagu juhtnöörid ette nägid, vaid pärast punkti võtmist rattaralli kestel sõitsid kõige otsemat teed finiši poole ning võitsid sellega hulga aega) ja staadionile me jõudsime ka. Päris enne finišeerimist oli veel üks lisaülesanne: staadioni poolringil olev takistusrada, kus pinkide alt tuli läbi roomata ja tõkete puhul üle hüpata. Poolte Metsakunnide jalgade jaoks olid tõkked liiga kõrged ning poolte Metsakunnide jaoks olid pingid liiga madalad. Kristi veel siiamaani imestab, kuidas Kärt suure seljakotiga pingi alt läbi mahtus .

Veel viimased sammud ning olimegi finišis. Finišisse jõudsime täpselt õigel ajal, kuna kohe peale meie lõpetamist algas finiši juures B-raja paremate autasustamine, kuhu ette poleks küll tahtnud sattuda. Aeg 4h45m, ühtegi võtmata punkti ja ei ainsatki trahviminutit. Metsakunnid olid tublid. Koht ise oligi suhteliselt tagasihoidlik – üldarvestuses 128. (143-st) ja naistearvestuses 19. (27-st). Meile meeldis ning aitäh korraldajatele meelejääva võistluse eest! Ei tea kas sellest, et meid ennast juba hommikul lahti aidati lükata, aga pärast võistlust nii kui nägime, et auto kinni, läksime ja lükkasime. Oli meist kasu ka? Ehk natkene ikka .