Metsakunnid

8h rogain muudkui läheneb ja läheneb ning kompassiga metsas olek on Metsakunnidele kuidagi võõraks jäänud. Viimati eelmisel neljapäeval üritas Kristi seda metsatunnetust taas üles leida ning mässas hoolega metsas punkte otsida, aga tulemus oli armetu. Tulemus oli nii armetu, et Metsakunnid Kärt ja Kristi loobusid veesuuskadel sõitmise lõbust ning suundusid tõsisele treeningule Unikülla. Uniküla päevakus, pidi kujunema meile peaproov.

Peaks mainima, et kui me neljapäevaku starti jõuame, siis on juba pool tööd tehtud. Taas võis leida meid autos starti ostimas. Sel korral isegi õigel teel otsisime seda viita. Alles kolmandal korral, kui me sealt kohast mööda sõitsime, märkasime, aga selleks hetkeks oli start juba 2 minutit suletud olnud. Aga Metsakunnid ei lase ennast sellisest pisikesest vingerdusest häirida ning ikka ajasid riided selga ja suundusid starti. Kaardi ja SI-pulga saime – mida veel võiks tahta.

Valisime R3 raja läbimiseks. Vaatasime, et ajaliselt meie tasemega kuidagi ei jõua, aga me usk Metsakunnidesse on vankumatu ning muretu meelega asusime teele. Asusime joostes teele ning see ei olnud ainuke ebatavalime Metsakunnide alguse juures. Metsakunnid leidsid esimese punkti uskumatu kergusega. Lugesime kaarti, lugesime samme ja keerasime ning punkt seal oli – imeline. Sees meil mõlemas juubeldas (seda võis me silmadest lugeda), aga väliselt jäime rahulikuks, sest korra veel oleme leidnud esimese punkti nagu niuhti ning see mis siis järgnes oli õudne. Talitsesime emotsioone ning lahates maailma muresid (nt mõnusat pikkade käistega sportsärke ei leia poest, riietuda on üldse raske) jooksime järgmise punkti poole.

Kuna punkt oli mõnusalt kaugele (päevaku, mitte xDreami mõistes) paigutatud, siis harjutasime kaardi ja maastiku kokkupanemist ning sammude lugemist. Imelisel kombel oli punkt täpselt seal, kus ta pidi olema ning enam ei suutnud hoida me emotsioone tagasi. Sellist algust pole meil varem olnud. Ilmataatki oli meie üle nii rõõmus, et valas lausa õnnepisaraid. Nii me seal siis olime kaks õnnelikku Metsakunni.

Teel kolmandasse punkti tõestasid Metsakunnid, et nad on ikka tõelised Metsakunnid ning kui ikka rada liiga kergeks läheb, siis tuleb see endale mõnusalt keeruliseks teha. Nii me seal rassisime vööst või nati kõrgemalt saati rohuvõsas ning arvasime, et oleme leidnud ideaalse tee piirkonna läbimiseks (järsak kõrgemal paralleelselt oli ilus lage savine ala, kus sammumine oli puhas rõõm). Aga jõudsime ka nii soovitud kohta. Nüüd tuli tõeline katsumus – kas Metsakunn suudab ka lõpuks mõistlikult kompassi kasutada. Võtsime suure hoole ja armastusega kompassi välja ja asetasime kaardile Marguse õpetuste järgi nagu mitte kunagi varem. Keerutasime kõike, mida võimalik (nagu Margus õpetas), ja asusime teele. Meie siht viis metsa. Kui tavaliselt kompassige hoole ja armastusega liigume, siis kaldume 150 meetri peale no nii 20-50 meetrit. Eks nüüdki arvestasime samaga kui mitte rohkemaga, sest ikkagi uus tehnika. Asusime teele ning lugesime samme (metsa võsa koosluses meist väga julge lootus) ka kauguse määramiseks. Suur oli üllatus kui punkt oli otse ees ning 10 m varem kui lootsime teda näha. Metsakunnid arenevad lausa sekunditega, kuid väikene kahtlus jäi, et ehk oli see lihtsalt õnn.

Järgmise punkti leidmiseks määrasime taas suuna kompassiga ja asusime teel. Taas jõudsime sinna, kuhu olime plaaninud ning nii lenneldes sai ka võetud neljas punkt. Enam polnud kahtlust: Metsakunnid oli hoos ja tasemel. Me olime valmis ning ehk pisikene paus metsast eemal oli lihtsalt kasvatanud me soorituse osavust ja taset (nagu Kanepil olümpia puhul). Me olime rahul ning seda võis näha me nägudest. Me olime liigelnud uskumatu osavusega ilma vigadeta punktist punkti, selline algus on lausa fenomenaalne.

Ja siis muutus kõik. Teel järgmisesse punkti panime taas suuna paika, kuid poolel teel tundsime seal kuusekeste vahel turnides, et me oleme ikka nii Metsakunnid, et milleks meile kompass ning jätkasime tunde peale minekut. Edasi läks nagu tavaliselt, olime kuskil ning otsisime kammides punkti. Pea õieli otsas ja lootus suur kui järsku kadus Kristi Kärdi eest nagu niuhti. Ei, mitte ei jooksnud eest, vaid vaikse ragina saatel vasakus jalas vajus niidetult pikali. Kristi oli suutnud jalaga poolikult tabada mingi metsalooma meistriteost uru või muu sarnase näol. Vaikides natukene näogrimasse, kiire pilk kaardile (olime stardist kõige kaugemat rajapunkti otsimas) ning edasi. Metsakunnid ei tunne valu kui nad ei taha. Tuhnisime natukene veel, aga kuna kell surus peale, leppisime, et põrutame otse tagasi.

Teel tagasi kohtasime asjameest, kes läks juba punkte ära tooma, samuti kohtasime veel ühte osalejat, kes korjas seeni. Ta oli suutnud juba terve kotitäie kukeseeni (vähemalt mulle paistsid nad kaugelt kukeseentena) korjata. Metsakunne koju ootajad oleks kindlasti palju rõõmsamad kui me metsast ka seentega naaseksime, mitte lihtsalt mudastena . Aga edukas treening oli, 1h23m leidsime neli punkti ja finiši . Metsakunnid on nüüd rogainiks nii valmis kui nad vähegi saavad olla ehk 17.08.2008 Kõrvemaa 8h rogainil näeme!