Metsakunnid

Tartu 2. rulluisumaratoni stardis oli seekord vaid kaks Metsakunni – Kristi ja Kärt. Kerttu oli ennast küll ilusti maratonile registreerinud, kuid kahjuks ei võimaldanud tööasjad tal maratonist osa võtta. Kuna Metsakunnid on võimekad, olid nad valinud võistlemiseks pikema distantsi ehk 36 km (hoolimata asjaolust, et Kärt oli enne maratoni rulluisud alla pannud vaid MÕV-il).

Maratoni eesmärgiks oli meil, väikese sõidu kilomeetritega inimestel, piiraega sõita ehk olla finišis ennem kui see suletakse. Väike hirm oli nahas, sest rulluisu treening oli väga puudulik, osaliselt puudus ka massis sõitmise kogemus, mis muutus eriti hirmutavaks mõtteks pidurdusvabale Kärdile, kes rulluiskudega sugugi pidurdada ei oska (tuletaks siinkohal veel meelde, et Kärdi rulluiskudel puudub pidurdusklots, sest see on nõrkadele , ning tegelikult ju päris rulluisutajad pidurdavad teadagi T-stopiga, mida Kärt veel siiski ei valda (tegelikult ei valda seda kumbki Metsakunn)). Seepärast hoidis Kärt piduriklotsiga varustatud Kristi lähedusse, sest nii oli tunne kindlam ja meel rõõmsam. Ka vastupidamisega on meil mõlemal probleeme, aga see meid ei heiduta. Ikka optimistlikult starti.

Kuna Metsakunnid on meeskond tugeva kambavaimuga, siis ei kujuta me ette, et peaksime eraldi liikuma. Ikka koos, peaaegu käsikäes , aga korraldajatel olid meiega teised plaanid. Kas nägid nad kõikvõimsas Metsaunnide tandemis ohtu esikohale, aga lahku olid nad otsustanud meid lüüa, et halvata meie esitlust. Kuid korraldajad ei teadnud, et Metsakunnid on sitked ja ei anna nii kiiresti alla ja nii see Kristi seal viimases koridoris istus ja ootas ainult võimalust söösta teise Metsakunni juurde ning see võimalus avaneski vahetult enne starti kui eemaldati stardigruppe eraldavad piirded. Nii tänu Metsakunnide osavusele saidki Kristi ja Kärt siiski stardihetkel kõrvuti olla.

Start! Suurem osa rulluisutajatest tuiskas minema, aga Metsakunnidel ei ole kiiret. Vaikselt tehakse rohke liuglemisega esimesed ettevaatlikud sammud ning hinnatakse olukorda. Enamus võistlejaid on ees ehk on keda püüda, ruumi sõitmiseks on, tee kvaliteet on OK, samm on stabiilne, pulss on rahuldav ning Metsakunnid lisavad aina hoogu, et liuelda graatsilistelt teistele järgi.

Peale kahe lauge tõusu (Metsakunnid olid enne seda sõitnud Otepääl ning seal on tõusud teravamad, aga mitte nii kestvad), mida sai kaks korda võtta, oli rulluisumaratoni rada üsnagi tasane, mistõttu rada ülejõu käivaks pidada ei saa. Samuti oli ilm lausa suurepärane – päike paistis ning puhus õrn tuul. Kuna Kristil oli meeles veel eelmise aasta tuule maru ja valu selle murdmisest, siis nii kui tagasipööre toimus ja Ingli mäe tõusu hakati ronima ning kerget tuule iili näos oli tunda, toimus paanikahoog ja pulss hakkas seal 190 pekslema. Aga Kristi polnud üksi ning Kärt ulatas abistava ja lohutava käe. Olukord paranes ja liuglev sõit jätkus.

Metsakunnid ei ole veel kõige kavalamad ja osavamad sportimises ning samuti oleme kaugel ökonoomsusest. Algul ei vallanud Metsakunnid kuigivõrd tuules sõitmise ega koos laskumise tehnikat/ideed, vaid ikka omaette kõrvuti rohke tööga edasi. Kuid väsimus hakkas ka Metsakunnidele vaikselt hammast ihuma ning samm ei olnud kõige erksam ja tõuke tugevusest jäi puudu, siis katse eksitus meetodil saadi veelkord aru , et koostöös peitub jõud ja nii võiski kohata Metsakunne kordamööda üksteise tuules või tandemlaskumises sõitvat.

Sellise imelise algtõe avastamine muutis Metsakunnide elu tunduvalt lihtsamaks. Sõidad ees ja vead ning kui väsid, siis tuules puhkad ja lased pulssi alla. Kummalisel kombel Metsakunnide tempo kuidagi ei ühildunud teiste sõitjatega ning nii sõitsimegi peaaegu kogu distantsi kahekesi ja lehvitasime pealtvaatajatele. Tihti sõitsid meile vastassunnas vastu sõiduliidrid, kes kihutasid rulluiskudel niivõrd kiiresti, et pea hakkas lausa ringi käima. Metsakunnidel õnnestus ka liidergrupilt isegi ringiga pähe saada, aga ainult liidritelt. Samas neid seal ees nii palju, mis viga nii üksteise tuules lebotada ja esikohti korjata. Meie seal taga teegime ikka ränka tööd . Eks järgmisel aastal Metsakunnid ka kiirenda alguses ja siis lebotavad liidrigrupis .

Üldjoones võib sõiduga rahul olla. Olid hetki, kus vesi ei läinud kurgust alla, aga kui taas vastutulevaid sõitjaid vaadata, neile lehvitada ja nende seast valges kostüümis Evelini otsida, siis ununesid ka oma piinad. Lihtsalt üks ilus uisusamm teise järel. Samas kui Kristil oli raske ja paha suht alguses, siis Kärt suutis natukene enne distantsi lõppu, kus puhus üpriski tugev vastutuul, ennast päris tühjaks rühkida, sest ta oli finišit oodanud palju varem, aga mis tulla ei tahtnud, oli finiš. Ilmselt finiši puudumise, tähelepanu hajumise ja väsimuse tõttu Kärdil õnnestuski vahetult enne lõppu kergelt kukkuda, aga õnneks mingeid vigastusi vms see kaasa ei toonud. Millegipärast on Kärdil imelik komme ohu (või pidurdamisvajaduse) korral kohe käed Kristi suunas välja sirutada – nii ka kukkumisel rebis Kärt Kristil ühe numbri selja pealt peaaegu lahti.

Finišijoone ületasid Metsakunnid ajaga 2h13m ja mõni sekund peale, seega 16 minutit ja natukene sekundeid jäi veel varusse, seega Metsakunnid hüppasid üle oma plaani ja veel suure varuga , aga üldiselt arenguruumi on, ja nagu on saanud juba tavaks tõdeda: oleks pidanud rohkem trenni tegema . Finišis saime ka medalid kaela ning nüüd on päris uhke ja muidu hea tunne – järjekordne sportlik ettevõtmine on jäänud edukalt selja taha .

Metsakunnid on nüüd hamba verele saanud ja tahavad aina veel ja veel rulluisutada, aga kuna peamiselt panustame võistlustele, siis juba 23.august (ehk päev enne xDreami III etappi) võib Metsakunne kohata Kalevipoja (vist 3.) rulluisumaratoni stardis. Veel on läbirääkimisel sõidetava distantsi pikkus: kas 21 km või 36 km. Kristi on vanade tudisevate põlvedega hetkel kaldub sinna 21 km poole, aga meie noor optimistlik Kärt 36 km. Kerttu ei ole oma arvamust veel avaldanud, aga juba pühapäeval Kõrvemaa rogainil paneme plaani paika.