Metsakunnid

Sprindietapp, mis tähendas lühemat rada, kiiremat lõpuaega, vähem kannatusi ja kehvemat kohta, sest olgu sprint või mitte, siis meie liikumise kiirus on ikka sama. Vesi ja muda ning muda ja vesi olid selle etapi märksõnadeks. Juba hommikul õue vaadates tundus, et ilmaennustus on lõpuks ometi ilmale pihta saanud, sest taevast kallas vett ning oli suhteliselt jahe. Meie soov päikest näha ei tundunud teostuvat, aga lootus sureb viimasena ehk Paides paistab .

Paide. Taevas on ikka sama vihmaselt hall ning päikest ei paistnud kusagilt. Vaikselt hakkab meie jutu teemadesse lisanduma ka selle etapi teine märksõna ehk muda. Juba enne kui me starti saime, suutis Kristi mutta kinni jääda (sel korral veel autoga). Osav nagu ta meil on . Aitähh nendele inimestele, kes meie auto porist välja lükata aitasid. Kohal olime varakult ja kogu võistluseks ettevalmistamise aja sadas peent seenevihma, siis starti jõudsime juba natukene vettinud riietega ikka suhteliselt napilt, tegelikult kui start poleks viibinud, siis oleksime starti hiljaks jäänud. Meil vedas .

Start ning Metsakunnid kimasid oma teada tundud stardi kiirendusega rajale sel korral numbri 314 all. Enne suutsime veel tee punkti kokku leppida ehk eelistame ikka suuremaid teid. Tegelikkuses meie enda orienteerumise oskust kahe esimese punkti leidmisel ei olnud vaja, sest punkti ja sealt järgmisesse punkti viis pidev rataste voog. Neid esimesi meetreid mööda asfaldit ei osanud me sel hetkel hinnata, sest veel ei olnud selle etapi ilu meile paljastunud. Möödus hetk ning vett ja vaikselt ka muda lendas igasugusest suunast: küll taevast, küll maast, küll paremalt, küll vasakult. Juba esimesse punkti jõudes nägime välja nii eest kui tagant mudasemad kui eales varem Kõige õnnelikum oli Kerttu, kelle mitte just xDreami-laadseteks asjadeks mõeldud tänavajalgratas oli varustatud mõlema ratta porilauaga (vahemärkuseks niipalju, et Kerttu ratas on varustatud isegi pakiraamiga ). Kärdi rattal oli olemas tagumine porilaud, mis oli algselt küll vähe viltu seadistatud ning loopis kogu pori porilauast mööda vastu selga (see pisikene mööda seadistus sai juba esimese punkti juures parandatud). Kristi sai nautida porilaua vaba ratast, mistõttu tema ratas loopis pori igale poole, kuhu heaks arvas. Kuna kogu etapp kujunes nagunii väga märjaks ja poriseks, siis tegelikult polnudki nendest porilaudadest suurt asja – vaid esialgu tundus, et porilauad on asjalikud asjad.

Pärast 10m38s rattasõitu tuli istuda kanuusse. Kanuuetapp oli seekord valikorienteerumise põhimõttel, mis tähendas seda, et punkte võis võtta vabalt valitud järjekorras. Uskumatu, aga sel korral me isegi ei valinud kanuud, vaid võtsime esimese ettejuhtuva. Kanuu leitud, päästevestid seljas ning punktide võtmise plaan olemas olime me valmis tormama veele. Selleks hetkeks, kui me kanuuga veeni jõudsime, olime oma mõtetes juba päris segamini nähtust. Osad jooksid vastaskaldal kanuud käes või pea kohal päkkade välkudes teadmata suunad ning enamus oli allavoolu puntras ning osad sõitsid ka veel kuhugi. Me küll harjunud, et tavaliselt meie suunad teistega ei ühti, aga mida tegid nad seal allavoolu? Vaatasime ja mõtisklesime ja kontrollisime mitu korda kaarti, loodust, ilmasuundi ja voolusuunda, aga miski ei paistnud meil valesti olevat. Väikse kartusega, aga siiski oma plaani järgi asusime teele. Nüüd juba teiste B-raja muljetest teame, et suur hulk võistkondi panidki kohe kanuusse istudes ajama vales suunas. Algselt oli meil isegi plaan vastaskaldasse sõita ja kanuu välja võtta, sest vastuvoolu on raske, aga kui me juba korra vees olime, siis välja ei tahtnud tulla. Nii me vaikselt vastuvoolu sõitma hakkasime. Kanuu sirgjooneline juhtimine kitsa jõe peal vastuvoolu osutus üsna keeruliseks, vähemasti esialgu müterdasime me kanuuga ühes kaldas ja siis teises kaldas, aga vähemalt spiraale ei teinud, sest jõgi oli piisavalt kitsas .

Kui hakkasime esimesele kanuupuntkile lähenema, tuli mingil hetkel selle kitsa jõe peal vastu metsistunud kamp kanuusid. Armu andmata rammiti ja lihtsalt taheti jõhkralt otse läbi minna. Mõtlesime, et anname neile ruumi ja tõstame oma kanuu välja ning läheneme punktile mööda kallast, aga alguses hoopis trügiti meid teise kaldasse kuhugi puu-põõsa alla, kus üritasime kuidagi ennast ümberminevast hoida. Kahjuks peab nukralt tõdema, et kõige hullemini metsistunud inimesed olid seal naissoost. Meil kiiret ei ole. Passisime rõõmsalt seal põõsas kuni viisakad noormehed meid lahkelt kaldasse lubasid. Nüüd kanuu selga ja punkti poole liikuma. Punkti lähedale jõudes panime kanuu maha ja läksime väikse ringiga puntki juurde, kus aga kohtunik selgitas, et punktini tuli tulla kanuuga (see oli muidugi kaardil ka kirjas, aga kes kaarti ikka loeb ) ning muidu me punkti arvestatud ei saa, kui kanuud lähemale ei too. Läksimegi siis tagasi kanuu juurde, lasime oma aluse vette ja sõudsime punkti juurde. Saades punkti arvestatud, keerasime otsa ringi ning alustasime sõitu allavoolu. Ohh, kui mõnus oli allavoolu sõita .

Kuna järgmise punktini oli veetee väga pikk ning tegi mitmeid keerde, siis langesid Metsakunnid massipsühhoosi ohvriks ning otsustasid teiste võistkondade eeskujul lõigata. Kuigi Kärdile oli allavoolu liikumine väga meeldima hakanud ning ta ei tahtnud kuidagi kuulda kanuuga mööda maismaad liikumisest, saadi Kärt kanuust siiski kätte ja kanuu veest välja. Kui esilagu ei olnud kanuu sikutamine maismaal kuigi raske, siis mingil hetkel muutus sealne maastik peaaegu läbimatuks. Lisaks sellele, et meie teel oli palju puid, kände ja kohati ulatus muda põlvini, tuli sealt läbi tassida ka kanuud. Meie õnneks oli sama rada liikunud enamus meeskondi, seega oli meil ees suur lai porine rada läbi võsa ja porimülgaste, aga liikumine oli ikkagi vaevaline. Samas oli kole kahju ja häbi sellel hetkel, sest eelnevaid kanuusid oli seal päris tugevalt lõhutud. Kanuu on ikka mööda vett liikumiseks loodud.

Taas tagasi veel. Liikumine oli mõnus (Kepsu kaarti uurides on küll mõnus lainetus sees, aga see on normaalne meie puhul), ei põrganud vastutulevate kanuudega kokku, vaid liuglesime mööda vahest õrnalt riivates. Olukord rajal oli rahunenud ja peamiselt kohtasime tagaotsa rahulikke meeskondi. Oma viimase punkti juures sõitis meile vastu kanuu, kus punkti jooksis võtma 8-aastane poiss. Dušširuumis selgus, et tegemist oli avatudrajal osalejatega .

Kanuuga olime mässanud 61m28s, kui lubati jalgsi rajale tormata. Kohe alguses tabas meid üllatus, mida me xDreami juhendit lugedes oskasime küll ette oodata. Nimelt oli aeg esimeseks lisaülesandeks: kõik kolm võistkonna liiget pidid ujuma ülle Paide tehisjärve ning tulema teiselt poolt järve joostes tagasi. Ilm oli külm ning vesi millegi pärast ei kutsunud, mistõttu Metsakunnid ei olnud taolisest lisaülesandest eufoorias. Vaikselt eemaldati üleliigsed asjad (kott, mütsid, prillid, kindad, kompassid, tossud, sokid, dressipluusid, särgid, Kristi ka pikad püksid (oleks Kristi teadnud, milliseks kujuneb eesootav jalgsietapp, poleks ta ilmselt oma pikkasid pükse üritanud säästa ujumisel )), pandi selga märjad päästevestid, mis tundusid vastu sooja ihu äärmiselt külmad, ning lipati vee poole. Meie kahtlused vastasid tõele – vesi oligi märg ja külm , aga Metsakunne sellised pisiasjad ei heiduta. Jonnakalt aeglase tempoga kulgesid Metsakunnid üle järve, sest ujumiselamusi tuleb alati nautida ning kui lõpupoole hakkas juba päris soojaks minema, rauges tempo sootuks. Kaldale me jõudsime ja veel kiiremini tagasi jooksime ja veel suurema hädaga üritasime riietuda. Üritasime, sest märjale ihule natukene niiskeid ja mudaseid liibuvaid riideid ei ole mitte kerge selga saada. Seda lõdisevate poolpaljaste tüdrukute riietumise protsessi jäädvustasid häbenemata ka suureplaanis fotograafid (õnneks neid pilte me veel näinud kuskil ei ole ). Edasine tee jätkus läbi lugematul arvudel ojade, kraavide, väiksemate jõgede. Igas taolises kraavis oli vesi vähemalt põlvini, aga ka vöökohani ja rinnuni. Turvalisuse kaalutlustel haarasid Metsakunnid üksteisel kraave ületades kätest, et keegi ei komistaks ning et muid hirmsaid asju ei juhtuks. Kusjuures seekordsel jalgsietapil tegid Metsakunnid isegi päris mitmel korral jooksuliigutusi .

Rajal oleme viibinud 2h13m. Oleme läbimärjad ja üleni mudased, kui taas oli aeg asuda ratastele. Kummalisel kombel oli Kristi rattal vahepeal lakanud töötamast odomeeter, nii et mõnda aega poputasime me seda seal, kuni odomeeter lõpuks aru pähe võttis ja tööle hakkas (peale seda, kui Kristi oli vajutanud teadmata kombinatsioonis kõikvõimalikke odomeetri nuppe). Järgnes lühike veatu rattasõit, mille käigus kaotas Kärt näiteks oma kaardi, millele ta meeleheitlikult kogu ülejäänud võistluse kraavipervedelt asendajat otsis.

Oli aeg minna sohu. Kui meie sohu läksime, siis teised tulid soost või kirjeldada rahvaste liikumist seal. Kui seni olime kõik punktid leidnud lendleva kergusega, siis soos tekkisid meil esimesed komplikatsioonid. Olime kaldunud liialt paremale ning otsisime punkte paarkümmend minutit. Siinkohal võib öelda, et oma viga, sest olime mingil hetkel otsustanud loobuda kompassi suunast ja läheneda punktile mööda sissetrambitud radasid, mis lõpuks ka ära hajusid ning nii leidsimegi end mingi hetk kuskilt keset suurt Mündi sood, kus ennast ka mingite objektide kaudu positsioneerida ei õnnestunud. Palju oli kinnikasvanud laukaid, mille kohta algul arvasime, et ka need on kantud kaardile sinistena. Hiljem selgus, et see ilmselt vist nii ei olnud. Ekslesime soos ja otsisime punkte paari meeskonnaga, kuni lõpuks saime taas suuna paika, eks abi oli ka punktidest juba tagasi tulevatest meeskondadest . Siinkohal väärib mainimist, et soos käia Metsakunnidele üldiselt ei meeldi, sest kohati õõtsus maapind mitme ruutmeetri ulatuses jalge all, kui sellest üle astusime. Samuti vajusid jalad mitmes kohas sügavalt sisse. Ühes punktis tegi Kristi äärmiselt sensuaalse hüppe üle järjekordse vesise takistuse, maandudes põlvini sisse ja puhtalt inertsist potsatas Kristi ka tagumikuga sisse. Nii ta seal istus ning ootas abi. Tegelikult oli suur töö Kristi väljasaamine, eriti tema parema jala väljasikutamine. Aitäh meekonna Absoluutselt liikmele, kes aitas nii nõu, jõu kui ka kaevamise tehnikaga. Vaieldamatult ekstreemseim oli soos viimane punkt, kuhu minekuks ei paistnud meile paremat teed, kui ujuda üle lauka. Mõeldud-tehtud. Siinkohal väga suur tänu meeskondadele Absoluutselt ja Uimerdajad, kes meid lauka serval ootasid ja viisakalt kätt ulatades taas kaldale aitasid. Kõik punktid käes ja tagasitee võis alata. Vahest käies, vahest joostes, vahest marju süües väljusime soost.

Rõõm oli suur kui leidsime ennast põllu äärel ning tee paistis. Nägu naeru täis lähenesime teele kui järsku peatus auto. Kohkusime, et kas tõesti autos olija arvab, et me kõnnime viljapõllul ning hakkab meid diskvalifitseerima. Adrenaliin juba tõusis, autojuht keeras akna alla, Kristi hakkab kohkunult rääkima, et imelik, see autojuht naeratab meile…siis tabasime ära, see oli Martin, meie nn tehniline tugi, kes juhuslikult oli sattunud samale teele. Kerttu auto, millega ta sõitis oli aga tundmatuseni muutunud. Väike Toyota oli nüüd liivakarva ning meenutas krossiautot. Eks Martinil oli vaja ennast ka lõbustada niikaua kui Metsakunnid rajal aega veetsid!

Rajal viibitud 3h54m ning arvestades rataste arvu vahetusalas, siis kahtlustame, et soos on veel viis meeskonda. Väikene jook ja julgelt vastu viimasele etapile – rattarallile. 930 meetrit ja paremale, 620 meetrit ja vasakule jne. Meie odomeetrid töötavad tõrkumata ning kui kästakse keerata, siis me keerame ning on ka koht, kuhu keerata. Aga sõita ratastega vihmase ilmaga nendel teedel, kus sajad rattad on mõnusalt muda libedaks ja rööpaliseks sõitnud, oli katsumus oma ette. Enamus ajast oli ratastel soov külg ees sõita ja vänderdada sabaga nagu rõõmus koer. Samuti oli meie kolme ratastel omavahel käsil võistlus kes suudab rohkem muda endal külge korjata ning kes suudab oma sõitja mudasemaks loopida. Viksilt ja viisakalt jälgisime legendi (kusjuures tuleb välja, et mõned võistkonnad olid ülikavalad ega sõitnud rattarallit läbi nii, nagu juhtnöörid ette nägid, vaid pärast punkti võtmist rattaralli kestel sõitsid kõige otsemat teed finiši poole ning võitsid sellega hulga aega) ja staadionile me jõudsime ka. Päris enne finišeerimist oli veel üks lisaülesanne: staadioni poolringil olev takistusrada, kus pinkide alt tuli läbi roomata ja tõkete puhul üle hüpata. Poolte Metsakunnide jalgade jaoks olid tõkked liiga kõrged ning poolte Metsakunnide jaoks olid pingid liiga madalad. Kristi veel siiamaani imestab, kuidas Kärt suure seljakotiga pingi alt läbi mahtus .

Veel viimased sammud ning olimegi finišis. Finišisse jõudsime täpselt õigel ajal, kuna kohe peale meie lõpetamist algas finiši juures B-raja paremate autasustamine, kuhu ette poleks küll tahtnud sattuda. Aeg 4h45m, ühtegi võtmata punkti ja ei ainsatki trahviminutit. Metsakunnid olid tublid. Koht ise oligi suhteliselt tagasihoidlik – üldarvestuses 128. (143-st) ja naistearvestuses 19. (27-st). Meile meeldis ning aitäh korraldajatele meelejääva võistluse eest! Ei tea kas sellest, et meid ennast juba hommikul lahti aidati lükata, aga pärast võistlust nii kui nägime, et auto kinni, läksime ja lükkasime. Oli meist kasu ka? Ehk natkene ikka .

Kui keegi teine ei tee, siis tuleb ise ära teha. Nii juhtus ka rulluisumaratoniga. Veel nädal enne starti oli Metsakunnide tuttavaid, kes pidid ka sõitma minema, küll ja veel, aga kui registreerimiseks läks, siis alles jäime meie kaks – Kärt ja Kristi. Alles haiguse seljatanud Kerttu parandas tervist järgmisel päeval toimuva xDreami tarvis. Püsis veel igihaljas küsimus – kas 36,5 km või 21,9 km? Nagu ikka nooruse uljus eelistas 36,5 km, aga Kristil oli mõtetes 21,9 km. Kuna kahekesi stardis, siis üritasime ka ühise distantsi leida. Otsustusvõimetud nagu me oleme vahest, siis tõmbasime loosi. Ja loosi õnn naeratas meile - meid ootas 36,5 km läbi rullida .

Eelmisel aastal ootas meid stardis tugev (kohe väga tugev tuul) ja vihm ning selle aasta ilmaennustus kuulutas seda sama, siis Mustveesse jõudes säras päike, tuul oli olematu ning temperatuur täpselt see õige, et lühikeses dressis rajale söösta. Kiirustavalt mainiks ette, et ilm oli nii ilus, et meie võistlusvorm päevitus meile selga (oli see olust, et ilm oli hästi ilus või sellest, et viibisime nii kaua rajal, seda me ei tea). Uuenduseks oli ka võistlusnumbri paiknemine: pükste peal küljel. Võrreldes Tartu Maratoniga, kus on kaks väikest numbrit seljal (kellelegi näha eriti ei ole ning kui käsi seljal hoida, siis jäävad ette), oli see parem koht. Ka ei olnud nii kahju neid haaknõelu pükstesse lükata kui särkidesse või jopedesse. Ainuke mõte ohutusest tekkis päevi hiljem, et kui korralikult kukkudes külg maha panna, kas siis haaknõelad seal jalad peal võivad kuidagi haiget tegema hakata? Aga tegelikult asetus meile meeldis…ehk järgmisel aastal kleebiks veel külgedele.

13:00 ja start. Vaikselt ja alalhoidlikult asusime teele. Eelmisest maratonist olime õppinud, et tuules on hea olla ning veel toredam oleks kui leiduks peale meie kahe veel inimesi, kelle tuules olla. Üks sobiv 4-liikmeline grupp juhtus just mööda liikuvat. Mitte just liiga kiirest. Kristi nägi võimalust ja mõnede kiiremate liigutustega oli ta neil järgi, piilus veel silmanurgast, et Kärdi must riietus ikka paistab taga ning liikumine võis alata. Selline hea tempo, stabiilne pikk liuglev samm oli eesolijatel. Rahulolu oli suur, et heasse punti sai ja rõõm, et nüüd ei pea üksi nii palju tööd tegema. Juba läheneski esimene pööre (1. ringi veerand oli sõidetud). Kristi lõpetas pööret kui ehmatusega märkas, et Kärt alles sõidab pöördesse sisse. Samal ajal kui Kristi eelnevalt oli liuelnud grupis, siis Kärt rassis üksinda, et gruppi kinni püüda. Lihtsalt seal stardisagimises ei õnnestunud Kärdil gruppi jõuda ning mida või keda Kristi silmaotsast nägi, ei ole teada, igal juhul Kärt see ei olnud. Taas Metsakunnid ühinesid ning alustasid oma ideaalsena näinud grupi taga ajamist. Pärast pikka ponnistust olime 150 m lähemale saanud, aga 100 m lahutas meid grupist ikka ning jalad kanged otsustasime, et aitab. Sõidame siis taas oma ette, aga jõuame lõppu. Nagu ikka .

Esimese ringi (7,3 km) läbisime 23m43s. Tempo oli nagu ok, aga raske oli. Kuigi tuult ei puhunud, siis kogu aeg tundus, et tuul oleks vastu, ükskõik mis pidi me seal rajal paiknesime. Küll ei tahtnud ka rullid veereda ning pulss peksis ka meil mõlemal pidevalt punases. Ühesõnaga meeldivalt kerge seal rajal ei olnud. Väike kosutav vesi ning jätkasime oma sõitu. Liidreid, nii maratoni kui 21,9 km distantsil, muudkui vuhises mööda. Rada oli piisavalt lai, rahvast piisavalt parajalt ning liidrid piisavalt viisakad, et meie rütmi nad ei seganud möödumisel (loodetavasti ei seganud ka meie neid – ikka usinalt hoidsime kohe väga paremale äärde) ning vahest pakkusid lihtsalt silmailu: küll tehnika, liikumise kergusega kui ka kehadega, mis sobisid liibuvasse sõidu kostüümidesse .

Kolmandal ringil liitus meiega Uuno. Enam me ei sõitnud kahekesi. Uuno ees ja Metsakunnid järgi, vahest ka Metsakunnid ees ja Uuno järgi liuglesime mööda teed. Kärt seekord eriti ette ei kippunud ning lasi Kristil ja Uunol suurema töö ära teha. Tegevus oli juba natukene automaatseks läinud, põnevust pakkus selle kõige parema koha otsimine seljataga, kus tuli tööd kõige vähem teha ning sammu ühtlustamine eessõitjaga. Vähemalt kõrval seisjatel oleks ilusam näha ühtlast kolmeliikmelist gruppi kui iga üks ise suunas kõikuvat gruppi (Metsakunnid mõtlevad ka teiste peale vahest). Elevust pakkusid ka mitte just kõige meisterlikumalt rulle valitsevatele Metsakunnidele pöörded. Pööreteks alustasime valmistumist varakult ning nalja nendega ei olnud. Kui hilinesid valmistumisega, siis välja ka põrutati. Kolmandal ringil see juhtuski. Pööras Uuno ja pööras Kristi, aga Kärt mitte. Tekkis tal kange soov koju saada ning keha sai alateadvusest signaali sammud Tartu poole seada ning keha järgnes või avastas Kärt, et tema nii vähe nagu 36,5 km sõita ei taha ja lihtsalt tegi distantsi pikemaks? Viimasel hetkel poolel teel Tartu õnnestu ka Kärt transist ülesse äratada ning rajale tagasi pöörata. Kärt ise põhjendas, et jäi natuke liiga kauaks ainiti Kristi jalgu silmitsema ning liikumine muutus ka pisut liiga automaatseks, mistõttu tuli pöördekoht väga ootamatult ning sellepärast otse mööda teed edasi sõitiski. Aga kes teda ikka usub . Peale seda intsidenti tuletas Kristi Kärdile enne pöördekohti meelde, et kohe varsti oleks õige aeg pöörata, samuti üritas Kärt ka ise rohkem pöördekohti jälgida, mistõttu ülejäänud pöörded kulgesid normaalselt. Kärt võttis küll tempo enne pöördekohti maha ning tegi pöörde lõpetamisel tavapäraselt paar kiiremat sammu, et taas Kristile ilusti sappa saada.

Kuna Kalevipoja Rulluisumaratonil jagatakse ka Eesti meistrivõistluste medaleid ning tavalist rahvamassi rajal eriti ei ole, siis viimasele viiendale ringile võisime minna suht uhkes üksinduses. Aga me nendega ei võistlegi. Ikka enda ja tahtejõu ja ajaga. Kuigi võitjad olid juba lõpetanud, ennast korrastanud ja söönud, siis imekspandava entusiasmiga jätkasid jookide kätte andmist väikesed rõõmsad poisid ja tüdrukud. Ei heidutanud nende rõõmsalt meelt ka juhused, kui Kristi suurest kobatsemisest joogi asfaldile pillas (kui väsimus peal, siis hooletus kerge tulema ning nii ununesid need randmekaitsme plastmassid peos joogi haaramisel). Sisemise juubeldamise saatel viimane ring möödus – ikka kolmekesi pundis veeresime meeter meetri haaval lähemale finišile. Viimane kurv ja nüüd puhas finiši sirge. Ergutasime veel Uunot 2 tunni piiri alistama ja ise nautisime viimaseid meetreid mõnuga. Veel mõnusam oli üle finiši veereda ning kohata rõõmust pakatavat naist, kes korjas meie ajavõtu kiibid ning ütles paar head sõna. Need paar head sõna muudavad nii palju päeva ja lisavad entusiasmi veel tagasi tulla ja parem olla. Siit kõikidele suur ürituste korraldajatele, kui tahate, et Teie üritust naudiksid ja tuleks veel ja veel inimesed, kes ei võistle just kõige teravamas tipus, siis leidke endale ka selline inimese sinna finišikoridori lõppu, kes on ka rõõmus ka kõige viimase saabuja üle ning arvab, et ka nemad on tublid olnud. Need paar kosutavat sõna olid nii kosutavad, et meid ei heidutanud ka hiljem diplomi ja lõpuprotokollis aja puudumine.

Aga kokkuvõtlikult. Rulluisumaratoni läbisime 2h02m. Saime 79. ja 80. koha (83). Tempo (keskmine kiirus 17,95 km/h) oli meil ühtlane: esimene ring – 23:43 , teine ring – 24:40, kolmas ring – 24:34, neljas ring – 24:23 ja viies ring – 25:14. Selle üle oleme uhked ja siin ka suured tänusõnad Uunole, kes meid vedasi ja lõbustas rajal. Kuigi meil järgmisel päeval oli xDreami etapp ja plaan oli natukene säästlikult sõita, me siiski tagasi ei hoidnud ja sõitsime just nii kiiresti ja osavalt kui me sellel hetkel suutelised oleme. Seda tõestavad ka meie keskmised pulsid: Kristil 180 ja Kärdil 191. Ütleme, et kannatada me suudame, aga viiks see kannatus meid edasi ka, vot siis oleks tase. Kuigi maraton tundus juba esimestest hetkedest raskem kui Tartu rulluisumaraton, siis oma maratoni läbimise aega parandasime 11 minuti võrra. Selle üle oli me ka uhked. Suure uhkuse ja õnnega veeresime söögitädide, kes andsid meile talongi autos olemisest hoolimata süüa ja juua, juurest läbi ning asusime hoolega venitama. Venitatud, asusime koju sõitma ja põnevusega järgmist hommikut ootama.

Pühapäeva varahommik. Kui linnud ja loomad alles magavad ja paks udu katab maad, on Metsakunnid Kristi ja Kärt juba liikvel. Jah, ka seekord taas kahekesi , meie Kerttu jäi kahjuks haigeks ning kogub xDream’iks tervist. Tulgu seda tervist Kerttule nüüd lausa kuhjaga . Kuna Metsakunnid vahest suudavad oma vigadest õppida, siis sel korral alustasime sõitu stardi suunas varakult ning mõlema kodutöö oli hoolikalt tehtud (Kristi teadis stardipaika ja Kärt omas trükitud kaarte teest sinna) ja nii leidsimegi ennast muretult 1,5h enne starti kohalt ning ees ootas 8-tunnine rogain, mis peaks olema meie MM peaprooviks.

Tutvusime Kõrvemaa matka- ja spordikeskusega, teavitasime korraldajaid oma kadudest meeskonnas, saime õiget värvi (Kärdi kellaga samas toonis) kummiga SI-pulga ja alustasime võistlusriiete selga ajamist. Ennustati 29 kraadist kuumust, aga hommik oli jahe ning nii otsustada, mis selga ja mis mitte, oli natukene keeruline, aga valiku piires hakkama me saime. Lisaks oli Kristi otsustanud, et talle aitab jalanõudest vesi sisse ja vesi sees, vaid tahab et vesi ka välja läheks. Nii ta sidus uhkuse ja väikse kartusega oma uued (kordagi kandmata) papud jalga ning valmis me olime.

Rogaini puhul on tegemist valikorienteerumisega ja nii anti meile 1h enne starti kaardid kätte. Metsakunnid kohvi ja šokolaadi süües/juues hakkasidki rada planeerima. Kaart oli suur ja punkte oli palju. Teadsime, et kõiki punkte meiesugustel võtta pole võimalik ning panime paika Metsakunnide marsruudi järgmiseks 8h. Marsruudi pikkuse planeerimisel proovisime natukenegi arvesse võtta meie treening tulemusi neljapäevakutel, eelmiseid kogemusi Libahundi jäljel või MÕVil, aga punktide raskuseid mitte, sest Metsakunnid suudavad kõike ning raskuseid meid ei kohuta. Et me teiste kõrval väga amatöörlikud marsruudi planeerimisel ei oleks, siis arvutasime ka endale kontrollajad (neid oli ca 2-3 8 tunni kohta) ehk kui teatud ajaks mingis kohas ei ole, siis edaspidine teekond läheb lühendamisele. Vaatasime oma plaani ning mõtetes olime ka valmis lõpus ajapuudusel isegi teatud kohtadest otse finišisse jooksma, aga sellest me kõvasti veel ei mõelnud.

2 minutit stardini ning juba sisenevadki Metsakunnid stardialasse ja viisakalt lähevad kõige taha. 11:00 ja start. Ehmatusega avastame, et ka liidrid tahavad meiega samas suunas tulla ja pistame jooksu. Enamus liidreid möödub meist suhteliselt kiiresti, aga liidrigrupis saabume me esimesse punkti – ime, mida pole kunagi varem juhtunud. Oma suurepärasest ja kiirest algusest vaimustuses kujutame seda ilusat alguse punast joont juba Kepsu kaardil. Kui Kristile meenud, et Keps jäi sisse lülitamata. Kohe alustatakse ka vea parandamist, aga siis juba avastatakse, et Keps jäi rõõmsalt autosse meie teekonda märgistama . Sel korral siis taas Kepsu kaardita. Ehk ongi parem, et keegi meie ringe ja spiraale ja kammimist metsas ei näe .

Alguse eufooriast ja stardi adrenaliinist ülesaanud taastasime loomuliku Metsakunnide kulgemise viisi: hakkasime käima, aga tempokalt. Samm sammu järel hoolikalt kaarti lugedes alustasime oma suurima kavaluse teostamisega. Milleks minna otse kui ringi saab – oli motoks punktist 23 punkti 57 minekul. Valisime suhteliselt otsese soise sihi asemel väikese ringi mineku, aga mööda suurt teed. Plaan oli hea, aga kui teostuse keskel lahutas meist heast teest rinnuni ulatuv metsistunud vaarikate ja võsa väli, mille läbimine kulutas aega, energiat ja mis isegi ebameeldivalt vastik oli, siis tekkis kahtlus meie hinge meie plaani kavalusest. Kuna Metsakunnid agasid ei tunnista ja tagasi ei vaata, siis rassisime võidukalt edasi kuni võisime rõõmsalt vaadata teel Kristi uusi säravaid papusid käimas. Kuid ca 1,2 km pärast sai hea tee taas otsa ja algas halastamatu metsas rassimine ning vahest veel kostis hele kilgatus Kristi suust: “aa, mu papu sai mustaks!”

Ilmselt paljud osalejad teavad seda võitlust kuivade jalgade üle alguses, aga kui nad juba märjaks on saanud, siis pole enam vahet ning minnakse porist ja veest kõhklematult läbi. Kuni Metsakunnide jalad veel paratamatult märjaks pole saanud, raiskame aega kohe rohkelt mõttetutele ümber minemistele, plaanide genereerimistele ning tasakaaluharjutustele. Ei saanud ka sel korral teisti. Metsakunnid olid jõudnud mudase oja ületus kohani, kust üks meeskond teiste järel läbi jooksid, aga Metsakunnid kohe kuidagi ei suutnud sundida end sinna mudasse juba võistluse 50 minutil. Seisime ja arvutasime ja pidasime plaani kuni tundus, et muud üle ei jää kui teiste eeskujul süda rindu ning tormata samuti läbi vee. Kahtlustasime, et Kristi kitselikult hüpleva tehnika kasutamine lennutas kahjuks Kärdi ilusaid sümmeetrilisi poriplekke täis, aga Kärt Metsakunnilikult ei lasknud ennast sellisest pisiasjast häirida .

Möödunud oli stardist 1h ja Metsakunnid imetlesid enda ees seisvat mäge, millest kuidagi peaks ülesse saama. Tegelikult mäeks on seda natukene vähe kutsuda, pigem meenutas see seina. Alustasime tasa ja targu mäe ründamist. Tasa ja targust ei tulnud miskit välja, sest siis tundus, et pigem libiseme tagasi kui edasi liigume ja nii võis kohata seinast ülesse tuiskavaid Metsakunne seal metsas ning üles me saime ja punkti 38 me korjasime. Kohtasime seal üleval harjal ka inimesi ratastega. Kuidas nemad sinna ülesse said me isegi ei suuda ette kujutada – puhas müstika.

Edasine orienteerumine üllatas ka Metsakunne ennast. Lähed mööda teed, sead suuna, keerad metsa ja võtad punkti – ja nii üks kord teise järel. Liiga hea, et tõsi olla. Kust on tulnud selline osavus? Metsakunne haarab tunne, et nad tõesti ülepika aja teavad mida nad metsas teevad ja kuidas liigelda. Enam ei vaata me teiste järgi, vaid kohtame meeskondi, kes natukene ühinevad meiega, et leida punkt metsas või tee metsast välja. Enesetunne hea, meel rõõmus, sammume reipalt edasi kuni meie ees laiutab soo. Metsakunnid teavad, et soo taga on küngas, mille otsas on punkt, aga Metsakunnid seisavad paigal. Soo hirmutas esialgu Metsakunne, kuna Metsakunnid on vist liialt palju kuulnud külajutte ning näinud filme, kuidas inimesed laugastesse ära upuvad. Vaikselt kahekesi kindlal meelel asuvad Metsakunnid sood ületama, peamiselt pahkluudeni vees, aga vahest ka poole sääreni. Võrreldes teistega, siis kuivalt saime ehk oli meil parem raja valik, me ikkagi Metsakunnid .

Esimene kontrollaeg – 3h möödunud stardist. Kaks rõõsat ja üleni niisket Metsakunni istuvad teepervel ning joovad ja veel joovad. Oma kontrollaja alistasime 10 minutiga, aga see ei olnud piisav, et minna ülesse lisapunkte võtma, sest oma kogemusest teame, et head ajad mööduvad ja varsti otsime ja otsime, aga punkti ei ole. Istusime veel natukene ja juba formuleerisime kaks tarkusetera: võistlustel kasuta sissekantud jalanõusid (Kristi plaasterdas oma jalgu) ning kui punkt käes, siis tagasiteeks kasuta taas kompassi suunda, mitte oma vaistu.

Puhatud ja kosutud ja taas teele. Esimene selline ärakorjamise punkt. Tee käänakule ja kompassiga suund paika ja ainult korjata. Kuna punkt tundus nii kohe siin ja lihtne, siis kompassi unustasime suhteliselt kohe ja järgnesime metsanotsude rada, mis viis meid kuhugi teele. Nii me seal seisime, kuskil, kus polnud plaaninud. Kristi kurjustas ja torise (ehk oli see tingitud neljapäevakul muserdatud jalavalust või jamast, et kompassi põhjanool oli nagu fikseeritud paika?), aga Kärt osavalt neutraliseeris jorina naeruks ning tagasi otsimine võis alata. Kummalise ime läbi suudeti kindlaks määrata asukoht ja tagasi liikuda otse punkti peale. Õnn taas suur ning kohe unustasime oma teise formuleeritud tarkusetera ja põrutasime teele. Teele me jõudsime, aga kahjuks mitte sellele õigele. Mööda käimine oli küll minimaalne, aga õpetlik (vähemalt siis me veel lootsime nii). Taas asukohta määrates avastasime, et meie ainuke kompass kohe üldse ei reageeri suuna muutustele. Polnud just meeldiv üllatus, aga lahendus oli ikka üllatavalt kiire. Kuna kaart asus lahtise selvaga kilekotis, siis Kristi oli koti ava kinni pannud väikese haaknõelaga (kohe näha et füüsika doktorant ) . Mõni ime, et mööda kokkumurtud kaarti kompass vahepeal kummaliselt käitus . Ja meie kolmas tarkusetera: kasuta läbipaistvat teipi kotisuu kinni teipimiseks (lisab ka vee kaitset nii).

Kogu järgneval osal tundus, et kõik punktid jõuavad meieni liiga kiiresti. Peaks nagu tõeliselt korraliku jupi käima, aga juba oleme kohal. Aga lahendus ei lasknud ka siin kaua ennast otsida. Kuna ilm oli lämbe ja meie olime metsikust tempost piisavalt kurnatud, siis meie ajub olid lülitunud säästu režiimile ning nii registreeriti 1 minutist infost hoopis ca 40 sekundi jagu. Nii tunduski kõik nii kiiresti minevat. Keha käis automaatselt edasi ja kaaslase juba mitte eriti adekvaatset juttu polnud ka vaja iga sügavama nüansini analüüsida, sest juba jutu esimene sõnapaar ajas naerma. Muidugi arutleti taas olmeprobleeme ja päevakajalisi juhtumisi. Näiteks vaidlesid Metsakunnid Jüri Jaansoni vanuse üle (siinkohal oli õigus siiski Kristil, kes arvas Jüri 42-aastase olevat) ning leiti, et äkki tekkinud auk Kristi pükstes on kindlasti parmu hammustusest mitte mingil juhul okstest. Vahepeal võis kuulda ka järgmisi Metsakunnide kilkeid: „Fuihh, pori – mu papud saavad mustaks“, „Appi-appi, keegi hammustas mind“, “Aiai, mägi” jne. Ja nii me seal siis käisime kahekesi, ise rõõsad ja natukene ülekuumenenud, aga jutukad ja lõbusad. Päris viksis ja viisakalt vaiksed sportlased võisime küll oma olekuga ära ehmatage. Samas muretsemiseks pole põhjust, anutud olukord normaliseerus juba õhtuks ning taas võis meid normaalseteks inimesteks arvata . Samas siit koorus meie neljas tarkusetera: kui on infot, mida pead rajal meeles pidama, siis kirjuta see ülesse. Rajal oled sa tubli, kui sa oma nime suudad meenutada .

Rajal oldud 5h22m, seni läbitud 18 punkti, maksimaalsest plaanist veel läbida 3 punkti. Arvestades oma lõbusat seisundit olime liikunud hämmastava osavuse ja kiirusega, sest aega oli veel üle 2,5h ja meil peaaegu lõpp terendas. Kuna võtta oli veel raske 5 punktine punkt, siis me otsustasime, et võtame selle ära ja siis otsustame edasi. Teel punkti kohtasime küll vööni, küll rinnuni märgi kaasmeeskondi. Kuni jõudsime ka ojani või kraavini, mis seda põhjustas. Kuna Metsakunnid on ikkagi naised ja kiiret neil ei olnud, siis mitte ei tundnud nad tungi kohe vette joosta. Nii nad otsisid kuni leidsid silla, mis oma loomuselt on veel kummalisem ja hämmastavam kui Kasari jõelt leitud rippsild, aga Metsakunnid olid uhked, et nad selle leidsid ja ilusasti elegantselt kuiva jalaga ületasid veetakistuse. Aimates kohta panime kompassiga suuna paika liikumiseks punkti (nagu näidatud joonisel roheka joonega). Punkt leitud ja tagasiteele. Taaskord eksisid Metsakunnid oma enda tarkusetera vastu ja asusid tagasiteele sisetunde järgi. Aga kuna Metsakunnid on metsas nagu omas kodus, siis nende sisetunne on veel võimsam kui ükski nende planeeritud tee ja nii naasti palju ökonoomsemalt (joonisel punakas joon) oma sillakeseni. Avastasime oma kotist ka fotoka, siis tegime ka sillal paar poosetamise pilti. Kristi meik on küll vist natukene ebaõnnestunud, sest millegi pärast on näos tohutu läikimine ning Kärt näitlejasliku tasemega poseerib väsinud olekut . Metsakunnid vajavad metsa piltnikku, kes nende vahvaid hetki jäädvustaks. Ise nad selleks võimelised ei ole, hoolimata kas nad omavad fotokat või mitte.

1h40m enne lõppu olime läbinud kõik Metsakunnide 8h marsruudi punktid. Lisasime oma programmi veel kõik punktid finiši lähedalt ehk kaks punkti ja siis põrutasime finišisse. Kokku korjasime rajal 6h51m 23 punkti ja teenisime 77 punkti nende eest. Kohtasime paljude toredate meeskondadega, kes abistas, kes oli lihtsalt rõõmus ja sõbralik. Mingil perioodil püüdsime osade numbreid meeles hoida, et neid tänada, aga ju sattus selle info salvestamine nende 20 sekundi sisse minutist, mille kohta meil nüüd info puudub. Aga kui kohtasite meid metsas, siis aitäh, et meie olemise nii lõbusaks tegite. Väike tõrva tilk meepotis on võistlejate poolt metsa alla jäänud praht. Korjasime ülesse küll tühjaks joodud veepudeleid, aga juba sipelgate poolt vallutatud geelituupi (või millegi muu asja oma) ei tahtnud oma taskusse panna. Ja meie viies tarkusetera: asjad, mida metsa viid, too metsast välja ka.

Muideks meil oli ka plaan Kristi papudest „enne ja pärast“ pildid teha, aga see „enne“ pilt ununes. Samas lõpupoole kui mägi nii suur ees, et liikumine muutud väga väga vaevaliseks, siis just oli need need määrdunud papud, mis hoidsid Kristi pilgu maast kõrgel ja sammu terava, et ruttu läbi saaks ja papud taas puhtaks saaks küürida .

Kokkuvõtlikult võib öleda, et vahva oli. Korraldajatele aitäh vaeva eest. Siit meie statistika: punkte võtsime 23 (40-st) (jah Margus, ka sel korral ei õnnestunud meil kõike punkte võtta, aga ega sulgi õnnestunud ) ning võetud punktide väärtuste kogusummaks kujunes 77 (140-st), üldarvestuses 89. koht (105-st) ning naisvõistkondade arvestuses 10. koht (17-st). MM peaproov sai meie arust edukalt läbitud: probleemideta tuli välja suundorienteerumine, polnud plaanitud punkti, mida me ei leidnud, ning minimaalseid probleeme esines vaid paari punkti juures. Siinkohal tooks välja selle, et nendelgi juhtudel oli peaasjalikult probleemiks see, et usaldasime metsanotsude radasid, mitte ennast. Samas nüüd on kahju, et Keps maha jäi ja meie imeline raja läbimine ei jäädvustunud tulevastele põlvedele .

Lõpetuseks ei saa tänasel päeval (19.august 2008, Gerd Kanter tuli olümpiavõitjaks) ütlemata jätta: „Aitähh, Gerd Kanter!“ Metsakunnid on emotsionaalsed .

Tartu 2. rulluisumaratoni stardis oli seekord vaid kaks Metsakunni – Kristi ja Kärt. Kerttu oli ennast küll ilusti maratonile registreerinud, kuid kahjuks ei võimaldanud tööasjad tal maratonist osa võtta. Kuna Metsakunnid on võimekad, olid nad valinud võistlemiseks pikema distantsi ehk 36 km (hoolimata asjaolust, et Kärt oli enne maratoni rulluisud alla pannud vaid MÕV-il).

Maratoni eesmärgiks oli meil, väikese sõidu kilomeetritega inimestel, piiraega sõita ehk olla finišis ennem kui see suletakse. Väike hirm oli nahas, sest rulluisu treening oli väga puudulik, osaliselt puudus ka massis sõitmise kogemus, mis muutus eriti hirmutavaks mõtteks pidurdusvabale Kärdile, kes rulluiskudega sugugi pidurdada ei oska (tuletaks siinkohal veel meelde, et Kärdi rulluiskudel puudub pidurdusklots, sest see on nõrkadele , ning tegelikult ju päris rulluisutajad pidurdavad teadagi T-stopiga, mida Kärt veel siiski ei valda (tegelikult ei valda seda kumbki Metsakunn)). Seepärast hoidis Kärt piduriklotsiga varustatud Kristi lähedusse, sest nii oli tunne kindlam ja meel rõõmsam. Ka vastupidamisega on meil mõlemal probleeme, aga see meid ei heiduta. Ikka optimistlikult starti.

Kuna Metsakunnid on meeskond tugeva kambavaimuga, siis ei kujuta me ette, et peaksime eraldi liikuma. Ikka koos, peaaegu käsikäes , aga korraldajatel olid meiega teised plaanid. Kas nägid nad kõikvõimsas Metsaunnide tandemis ohtu esikohale, aga lahku olid nad otsustanud meid lüüa, et halvata meie esitlust. Kuid korraldajad ei teadnud, et Metsakunnid on sitked ja ei anna nii kiiresti alla ja nii see Kristi seal viimases koridoris istus ja ootas ainult võimalust söösta teise Metsakunni juurde ning see võimalus avaneski vahetult enne starti kui eemaldati stardigruppe eraldavad piirded. Nii tänu Metsakunnide osavusele saidki Kristi ja Kärt siiski stardihetkel kõrvuti olla.

Start! Suurem osa rulluisutajatest tuiskas minema, aga Metsakunnidel ei ole kiiret. Vaikselt tehakse rohke liuglemisega esimesed ettevaatlikud sammud ning hinnatakse olukorda. Enamus võistlejaid on ees ehk on keda püüda, ruumi sõitmiseks on, tee kvaliteet on OK, samm on stabiilne, pulss on rahuldav ning Metsakunnid lisavad aina hoogu, et liuelda graatsilistelt teistele järgi.

Peale kahe lauge tõusu (Metsakunnid olid enne seda sõitnud Otepääl ning seal on tõusud teravamad, aga mitte nii kestvad), mida sai kaks korda võtta, oli rulluisumaratoni rada üsnagi tasane, mistõttu rada ülejõu käivaks pidada ei saa. Samuti oli ilm lausa suurepärane – päike paistis ning puhus õrn tuul. Kuna Kristil oli meeles veel eelmise aasta tuule maru ja valu selle murdmisest, siis nii kui tagasipööre toimus ja Ingli mäe tõusu hakati ronima ning kerget tuule iili näos oli tunda, toimus paanikahoog ja pulss hakkas seal 190 pekslema. Aga Kristi polnud üksi ning Kärt ulatas abistava ja lohutava käe. Olukord paranes ja liuglev sõit jätkus.

Metsakunnid ei ole veel kõige kavalamad ja osavamad sportimises ning samuti oleme kaugel ökonoomsusest. Algul ei vallanud Metsakunnid kuigivõrd tuules sõitmise ega koos laskumise tehnikat/ideed, vaid ikka omaette kõrvuti rohke tööga edasi. Kuid väsimus hakkas ka Metsakunnidele vaikselt hammast ihuma ning samm ei olnud kõige erksam ja tõuke tugevusest jäi puudu, siis katse eksitus meetodil saadi veelkord aru , et koostöös peitub jõud ja nii võiski kohata Metsakunne kordamööda üksteise tuules või tandemlaskumises sõitvat.

Sellise imelise algtõe avastamine muutis Metsakunnide elu tunduvalt lihtsamaks. Sõidad ees ja vead ning kui väsid, siis tuules puhkad ja lased pulssi alla. Kummalisel kombel Metsakunnide tempo kuidagi ei ühildunud teiste sõitjatega ning nii sõitsimegi peaaegu kogu distantsi kahekesi ja lehvitasime pealtvaatajatele. Tihti sõitsid meile vastassunnas vastu sõiduliidrid, kes kihutasid rulluiskudel niivõrd kiiresti, et pea hakkas lausa ringi käima. Metsakunnidel õnnestus ka liidergrupilt isegi ringiga pähe saada, aga ainult liidritelt. Samas neid seal ees nii palju, mis viga nii üksteise tuules lebotada ja esikohti korjata. Meie seal taga teegime ikka ränka tööd . Eks järgmisel aastal Metsakunnid ka kiirenda alguses ja siis lebotavad liidrigrupis .

Üldjoones võib sõiduga rahul olla. Olid hetki, kus vesi ei läinud kurgust alla, aga kui taas vastutulevaid sõitjaid vaadata, neile lehvitada ja nende seast valges kostüümis Evelini otsida, siis ununesid ka oma piinad. Lihtsalt üks ilus uisusamm teise järel. Samas kui Kristil oli raske ja paha suht alguses, siis Kärt suutis natukene enne distantsi lõppu, kus puhus üpriski tugev vastutuul, ennast päris tühjaks rühkida, sest ta oli finišit oodanud palju varem, aga mis tulla ei tahtnud, oli finiš. Ilmselt finiši puudumise, tähelepanu hajumise ja väsimuse tõttu Kärdil õnnestuski vahetult enne lõppu kergelt kukkuda, aga õnneks mingeid vigastusi vms see kaasa ei toonud. Millegipärast on Kärdil imelik komme ohu (või pidurdamisvajaduse) korral kohe käed Kristi suunas välja sirutada – nii ka kukkumisel rebis Kärt Kristil ühe numbri selja pealt peaaegu lahti.

Finišijoone ületasid Metsakunnid ajaga 2h13m ja mõni sekund peale, seega 16 minutit ja natukene sekundeid jäi veel varusse, seega Metsakunnid hüppasid üle oma plaani ja veel suure varuga , aga üldiselt arenguruumi on, ja nagu on saanud juba tavaks tõdeda: oleks pidanud rohkem trenni tegema . Finišis saime ka medalid kaela ning nüüd on päris uhke ja muidu hea tunne – järjekordne sportlik ettevõtmine on jäänud edukalt selja taha .

Metsakunnid on nüüd hamba verele saanud ja tahavad aina veel ja veel rulluisutada, aga kuna peamiselt panustame võistlustele, siis juba 23.august (ehk päev enne xDreami III etappi) võib Metsakunne kohata Kalevipoja (vist 3.) rulluisumaratoni stardis. Veel on läbirääkimisel sõidetava distantsi pikkus: kas 21 km või 36 km. Kristi on vanade tudisevate põlvedega hetkel kaldub sinna 21 km poole, aga meie noor optimistlik Kärt 36 km. Kerttu ei ole oma arvamust veel avaldanud, aga juba pühapäeval Kõrvemaa rogainil paneme plaani paika.

Metsakunne ootas Kärstnas ees selle suve suurim katsumus (MM on meie jaoks sügisel), aga Metsakunnid ei kartnud, sest Metsakunnid olid korralikult ja stabiilselt selleks treeninud (me vähemalt tahaksime uskuda nii, kuid tegelikkus teavad ainult Metsakunnid ise ). Läbi oli mõeldud iga pisemgi detail, mis võiks määrata õnnestumise või ebaõnnestumise, ja valminud oli geniaalseim plaan kuidas katsumus võidukalt läbida. Võrreldes eelmise xDreamiga oli Metsakunnid soetanud lisavarustust, mis juba iseenesest peaks meid suurepäraselt lõpuni viima. Seega Metsakunnid olid valmis.

28.06.2008 pärastlõuna ja õhus on tunda pinget ning valitses täielik vaikus, sest kohe kohe oli lahti rullumas selle geniaalse plaani, „Metsakunnid võidukalt rõõmsad“, ilu. Ja algas: kolm Metsakunni, kõik ise suundadest, lähenevad kokkusaamise punktile sünkroonselt ning järgneva 5 minutiga on asjad ühises autos ja sõit võib alata. Selline oli plaan, aga reaalsuses või märgata ainult Kerttut lähenemas. Üllatuslikult ka talle endale oli ta esimesena kohal ja veel üllatuslikumalt suudab ta kellast asu saada küll kui vaja ehk Kerttu oli ainuke, kes mõistis meie geniaalse plaani ilu. Natukene hiljem lisandub ootavasse seltskonda Kristi ning siis Kärdi traditsioonilise sõidustiiliga autos Kärt ka. Kuna tegemist on öise ja pika etapiga, siis plaan oli meid mahutada ühte autosse, et oleks keegi, kes juhi ärkvel olekut pidevalt kontrolliks ja stimuleeriks. Autoks meil sedaan ilma katuse raamideta, aga käruga. Tegelikult päris mugav lahendus: võtad ratta tõstad kärusse, sõidad kohale, tõstad ratta maha ja sõit võib alata. Ei mingi sugust rataste piinarikast kokkumonteerimise protsessi. Kuidas rattad kärusse said, seda me ei tea, aga igal juhul suur aitäh Martinile. Sõit võis lõpuks alata. Martini mure, et kas me ikka käruga tagurdada ka oskame tundus veel tollel hetkel kuidagi üleliigne, aga Metsakunnid tõestasid siiski paari minutiga, et mure oli õigustatud. Aga kui tagurpidi ei saa, siis tuleb otse minna.

Tee sihtkohta möödus ilma orienteerumisvigadeta, ainult ühe auringi tegime ristmikul, aga see oli ka peamiselt seotud Metsakunnide loomusega, sest meile meeldib teha auringe, silmuseid ja spiraale ning kohale jõudsime seekord ootamatult vara, mistõttu ei olnud ka tavapäraseid kiireid stardisekeldusi. Aega oli tuua oma number (Metsakunndi rajal numbriga 319), tõsta rattad maha, komplekteerida stardikott ning istuda autosse ja süüa ning vaadelda kaas võistlejaid. Kui meie eest hakkasid läbi liikuma suurte peaaegu nagu prožektoritega pealambid, siis tekkis väikene mõte, et ehk meie just muretsetud pisikesed LED lambid jäävad nati nõrgaks, aga me ei kaotanud veel usku oma lampidesse. Kui meie kõrval hakkas lahti pakkima oma varustust järgmine meeskond, kus paljastus jalgratas kahe suure prožektoriga ning lisaks veel lahmakad pealambid, siis natukene tundsime ennast pahviks lööduna, aga me uskusime veel endasse, sest ööd meil siin on ju valged . Autos oli tore istuda ja teisi jälgida kuni ärkasime nagu unest et ehk peaks ka meie valmistuma ning taas läks kiireks. Kiiresti riided selga, kõik imevidinad külge, vajalik varustus kaasa, auto lukku, rattad rattaalasse ja WC järjekorda. Ja seal me siis seisime ja stardi aeg muudkui lähenes ja lähenes. Isegi vanajumal isiklikult vihastas me viimase hetke venituse peale ja kallas meid seal järjekorras rõõmuga märjaks (oli vist ainuke kord terve võistluse ajal kui sadas). Seisime ja ootasime oma korda kui poole kõrvaga tabasid me kõrvad lauseid, et esimesed etapi liiguvad liikmed eraldi. No mis. Meeskondlik ala ja eraldi? Esimesest kangestusest üle saime, siis asusime starti oma saatust ootama.

Start. Kolm erinevat kaarti??! Ja me kõrvad ei kuulnudki valesti. Iga meeskonna liige sai pisikese kaardi ja pidi minema jalgsi eraldi punkti võtma. Etappide jaotus tuli täpselt selliselt, nagu kaardid rullist välja tulid. Kerttu sai esimese kaardi, Kärt teise ja jagaja Kristi kolmanda. Punktid ise olid tegelikult erineva raskusastmega ning eri kaugustel. Nii juhtuski, et Kerttu saabus oma punktist esimesena ja juba viis minutit hiljem oli Kärt kohal, aga keda Kerttu ja Kärdi tagasi jõudes polnud, oli Kristi. Vaadates teisi võistkondi, oli arusaadav, et just nendele võistkondade liikmetele, kes läksid võtma Kristiga sama punkti, oli jäänud kõige raskem roll, kuna neid liikmeid ei olnud kokkusaamispunkti (rataste juurde) veel jõudnud. Kui tavaliselt öeldakse, et jagajale jäävad näpud, siis sel korral õnnistati jagajat kõige mahukama kaardiga. Kerttu ja Kärt asusid ootama. Kristi samal ajal marssis mööda teed punkti poole. Proovides vahemaad sammudega lugeda nagu viimasel neljapäevakul harjutatud, aga ei klappinud, ikka veel lootis, et mõõtkava on valesti ja punkt ei ole nii kaugel, aga ei miskit. Metsa vahel oli juba hämar ja pealamp asus Kristile teed näitama. Liidrid jooksid vastu ja liidrite seast Evelin hõiskas et jah pane otse edasi. Paistis Kristi neile nagu kits auto tuledes, et otsustati aidata? Kristi läks edasi ja ootas ojaga ristumist. Vaevu märgatav oja element seal oli, aga kindluse mõttes piilus võsa sisse ka. Ja sealt läks metsanotsude rada (nii nimetavad Metsakunnid radu, mis on kaas võistlejate poolt sisse tatsatud, sest nii säilib tunne nagu ise leiaks selle õige tee punktini). Metsa ja aina edasi. Tee läks mööda nõgeseid, mööda mülkaid ning vesist ja mättalist pinnast. Kas tõesti nii alguses saavad jalad märjaks? Nii kaua kuni võimalik üritas Kristi oma jalgu säästa, aga loobus. Punkt leitud ja tagasi teele. Kerttu ja Kärt olid juba päris kaua oodanud. Vaikselt hakkas isegi külm ning pisut hakkas siginema ka mure Kristi pärast, keda ei tulnud ega tulnud samas kui osad olid juba lahkunud uuele etapile. Kristi leidis tagasi teel kaaslaseks võistkonnast Visa hulkur Inese. Seal nad siis kiirelt jalutasid tagasi, vaikselt mõtetes porisedes elu traagika üle, sest kõige aeglasema jalgsiliikujana oli Kristi saanud kõige pikema etapi koos seljakotiga . Teistel Metsakunnidel mure süvenes, sest lõviosa meeskondi oli juba lahkunud. Aga siis naases ka väsinud Kristi tubli 140. koha ajaga (rajal oldud 1h8m), seega 13 meeskonda on veel tulemas .

Nüüd ei olnud enam midagi oodata. Ruttu kiivrid pähe ja ratta selga. Ja Metsakunnid asusid väntama pimedas öös. Külmunud Kerttu ja Kärdi kehad olid liigutamise üle rõõmsad, aga Kristi ei suutnud nende tempot hoida ja meie liikumise kiirus langes. Üllataval kombel hoolimata meie liikumise aeglustamisest tulid kaas meeskonnad meile vahest selg ees vastu. Väga harva mööduti meist. Pidevalt võis teel kohata kolme valguse vihtu kaarti uurimas, aga meie väntasime edasi. Kui järjekordsest ristmikust niuhti üle sõitsime ja möödusime kaarti uurivatest inimestest, siis imestasime ka ise oma osavust. Kui pöörama pidi, siis seal oli tee, kuhu pöörata, kui tee pidi pöörduma ümber järve, siis ka ta pöördus ning veel viimane pööre ja natukene edasi ning seal peaks punkt olema. span>

Pööre ja juba oli tunda rahva massi tihenemist ning juba võis märgata parkivaid rattaid ja kuulda naeru ja kiljatusi. Jap. Lähenes ujumise etapp – selle võistluse lustlikum punkt. Me olime sellekeks hetkeks vaid 1,5h rajal olnud ja juba peab üleni märjaks tegema protestis veel viimane mõtteke peas. Aga kui peab, siis peab. Parkisime rattad, eemaldasime kiivrid ja lähenesime kiljetele. Korraga hakkasid ööpimeduses meie lampide valgus vihtudes helendama liiga palju paljaid inimesi. Keegi hõiskas meid, me vaatasime, samal ajal valgustades riietuvat hõiskajat. Saime aru, et silmade säästmiseks on parem lambid välja lülitada. Mõeldud tehtud. Meie plaan oli karsumm vette ja siis välja ja edasi, aga meid räägiti ümber, et ei ole mõtet. Pikk ja külm öö veel ees. Ja nii me seal siis ujusime riietuseks pulsivöö, aga punkti ära me tõime. Meile üllatuseks päris mõnusalt värskendab oli selline kogemus, aga õnneks, et me vee sogasust pimedas ei näinud . Suur aitäh meeskonna Elu nagu hernes (320) naisliikmele, kes jagas jalgade puhastamiseks meile salvrätikuid.

Uuesti ratta selga. Rattaetapi vahemaad olid küllaltki pikad ning paigutatud selliselt, et hea otsetee puudus. Otse võis minna mööda pabrikuid, aga kas see tasub ka ära? Eelmisest korrast Metsakunnid õppisid, et rattaga natukene suurem ring, aga mööda kindlamat teed, on mõttekam, kui otse ja ei tea kust. Nüüd järgneb Metsakunnide suurim mõttetöö, kavaluse, tähelepaneku, julguse jne triumf. Võtsime riski ja sõitsime kaardilt välja, sest kogu oma loogikat ja arusaamu kasutades paistis, et kaardist väljas ristuvad kaks head teed, mis oleksid ideaalsed meile. Asusime väntama teistele vastupidises suunas, öine maastik täis kiirelt vuravaid rattaid ja peas helendavaid tulukesi oli väga võimas vaatepilt, aga siis me keerasime kõrvale ja jäime omapead. Et Metsakunnid on targad ja arukad võistlejad, siis kogu ratta etapi määrasime kaardilt vahemaa pikkuse järgmise objektini ja siis odomeetri, aga ka aja järgi sõitsime vahemaad. Nii kontrollisime ka kaardilt väljas olles, et kui pimedas liiga vähe või palju ei kihutaks. Pärast värskendavat suplust olid Metsakunnid kosunud ja liikumiskiirus oli suurem kui eales varem. Kaardist väljaminek õigustas ennast kuhjaga (kohtasime ka ühte eksinud meestevõistkonda, kes otsustas meiega liituda) ning oodatud teederistumiskoht oli olemas ning ees ootas meid hea pinnasega tee punktini. Vahetut enne punkti mässasime ka ratastega möödapisikest mudast rööpaist teed, kus osad meeskonnad olid väntamisest loobunud ja liikusid punkti jalgsi, aga mitte Metsakunnid. Sellise manöövriga suutsime me ennast tõsta 99. kohale, kõrgemale kui Metsakunnid eales varem on olnud.

Suures eufoorias oma soorituse ja kavaluse üle tundus, et Metsakunnide võimetel ei ole enam piire. Liueldes tuhiseti mäest alla ja sama liueldes ülesse ning rajal mööduti meeskondadest üksteise järel. Me olime sõiduvees. Samas sõiduvees liuglesime ka lisaülesandesse. Ülesandeks oli koos ratastega läbida Ainja krossirada ning lõpus öelda raja pikkus ning eksida tohtis 50 meetriga. Kui eksisid, siis uuele ringile. Ning Metsakunn ründasid rada. Muudkui peaaegu otse ees seisvast mäest üles ja alla. Kõrval on illustratiivne pilt meeskonnast, kes ka seda rada läbib ning pilt pimedusest, kui meie seda läbima pidime. Tihti sa lihtsalt ei näinud seina lõppu või laskumise sügavust. Rada ise oli väga rööpas ning suuremalt jaolt seal rattaga sõita ei õnnestunud, vähemasti meie ei söandanud seda teha. Kristi üritas meist kõige rohkem rattaga sõita ning suutis ikka sadulas ka mõne tõusu võtta, aga Kerttu ja Kärt üritasid kuidagi Kristi sabas püsida üldjuhul ratta käekõrval lükates (Kristil oli lihtsalt märgatavalt parem ratas sellistes tingimustes sõitmiseks). Olime äärmiselt õnnelikud, kui saime teada, et jäime raja pikkuse arvamisel lubatud vea piiresse ning rada enam teist korda läbima ei pidanud. See oleks olnud juba liig (olime viibinud rajal selleks hetkeks 3h51m). Siinkohal suur tänu Kristi ratta odomeetrile .

Otsustasime ennast premeerida piknikuga. Otsisime oma võluroad (batoonid ja vorstikesed veega) kotist välja ja pugisime mõnuga. Istusime, arutasime maast ja ilmast ning nautisime pimedat Eestimaa suve ööd. Mõnus oli. Aga taas tuli aeg, kus oli vaja ronida sadulasse ning pikem seiklus mööda teed ette võtta. Mäest üles ja mäest alla. Vaikselt hakkas tunduma, et öö pimeduse punkt on murtud. Väntasime vaikides ning öös kostus ainult meie kummide undamist ja krõbinat. Sellistel hetkedel lihtsalt unustad ennast väntama ning pea on mõtetest tühi. Korraga hakkas tunduma, et Kerttu hakkab natukene tõusudel kaugemale jääma. Oli viga selles, et Kristi ja Kärt tõstsid tõusudel tempot, sest tõusud on rasked ning Kristil on tihti soov need nii kiiresti kui võimalik seljataha jätta või hakkas Kerttu väsimuse märke ilmutama (rajal olime viibinud üle 4h)? Kuna Metsakunnid seiklevad koos, siis prooviti erinevaid asetuse lahendusi, aga mõistlik tundus Kärt ees ning Kristi ja Kerttu tema taga. Lihtsalt imeline vaatepilt avanes Kristile ja Kerttule kuidas Metsakunnide pesamuna raskekäiguga tõusu tõusu järel võtab. Imeline jõud ja vastupidavus.

Pärast 4h47m jõudsime vahetusalasse, kuhu jätsime rattad ja asusime jalgsi punkte otsima. Meie kõrvu kostusid kõlakad, et 1) me oleme hetkel kümne esimese naiskonna seas ning 2) rada on tehniliselt keeruline ning osad on kohe edasi liikunud. Metsakunnid kohast meelitatud ja kartmatult astuvad vastu sellele tehniliselt keerulisele rajale. Kui raske see ikka olla saab, ikkagi B-rada ju . Aga see, mis siis tulema hakkas, oli üpriski hirmus. Nimelt oli ette nähtud jalgsi etapp, kus kaart polnud tavaline, vaid üsna tehnilist orienteerumist nõudev. Küll oli kaardil vaid kõrgusjooned, küll puudu osa kaardist, küll ala, kust punkti tuli otsida ning punkti, mille osas puudus ka kaart sootuks jne. Aga julge peale hakkamine on pool võitu. Kui Metsakunn Kristi oli NB100 kohanud juba ainult kõrgusjoontega kaarti, siis rahulikult minnes me selle koha ka leidsime. Tublid meie. Edasi nn koridorkaardi järgi punkti otsima. Taas genereerusid meil peas omad plaanid ja mitte kuidagi ei suutnud me ennast nõusse rääkida, et minna teistega koos, kes tundusid rohkem kompetentsed. Ikka tahtsime ise otsida ja mässata. Jan nii me seal tiirutasime oma mõtete järgi, aga vaikselt lähenesime ka õigele kohale kuni leidsime selle punkti. Päris uskumatu tunne, et seda suutsime. Nüüd ilusasti kaart olemas, mis viga järgmist punkti võtta. Aga siis Kerttu ja Kärt avastasid, et kaart on peegelpildis. Kuidas kaart peegelpildis oli Kristi kohe mitte kuidagi öösel kell neli ei suutnud alguses mõista, aga siis seletati seni kuni mõistma hakkas. Nii me seal läksime, tasa ja targu. Teede ristumise või hargnemise kohtades seisatasime ja mõtlesime kaua, sest sa tead küll, et kaarti pead pöörama, aga sinu 6h 11m rajal olnud keha hommikul kell 4 paiku mitte ei suuda seda teha. Nii sa seal siis seisad mõttega, et kaarti tuleb pöörata. Aga punkti me leidsime ning mõistus juubeldas hoolimata faktist, et kulutame palju palju aega.

Ja siis saabus hetk, kus tuli võtta kompass, määrata suund ja 1490 meetri pärast peaks seal punkt olema. Suuna me määrasime ja minema me hakkasime, aga kohale ei jõudnud kunagi. Meie kompassi kasutus oskus ei ole veel see, nt 200meetri peale võime metsas vabalt 50 meetrit kõrvale kalduda, aga see selleks. Me läksime ja üritasime jälgida kompassi ja silma nurgast piiluda radasid ning vaikselt hakkasid meiega liituma teisi meeskondi, kõigil ühine siht leida see punkt numbriga 11. Lõpuks me juba kammisime kõik künkad läbi, mis kuidagigi küngast meenutasid ning vaatasime igasse pabrikusse, aga tulemuseks oli null. Jõudsime raiesmikule. Raiesmik oleks võinud me peas panna kumisema mõtte, et me oleme möödas ja otsime valest kohast, aga ennast me veel nii palju ei usaldanud, et arvata maastiku järgi, et valesti oleme ning kuna väsimus oli teinud oma töö, siis lihtsalt kammisime kogu raiesmiku kümnete kaas meeskondadega läbi. Iga mäge seal ründasime uue lootusega, et seal on punkt, aga lootuseks see jäi. Sellise kammimisega oli tempo nii kukkunud ja motivatsioon ka, et toimus lonkimine. Eriti raskelt mõjus see meie Kärdile. Kärt läbi raske väsimuse ja une püüdis sammu pidada ja Kristile ja Kerttule järgi lonkida, aga uni oli teada murdmas jala pealt. Ta käis ja koperdas juurikate taha, aga Kristi ja Kerttu oli 11 punkti otsimisega nii hoos, et ei märganud seda kõike hetkeni, kui meile vaatas vastu näost kaame ja mitte OK olev Kärt. Seal me siis istusime keset seda neetud raiesmikku ja turgutasime Kärti ning imeliselt kombel taastus Kärt kiiresti ja oli varsti nagu teine inimene. Seda suudab ainult meie Kärt.

Lõpuks suutsime tuvastada asukoht kaardil ning mõned meeskonnad otsustasid loobuda punkti otsimisest ja läksid 12. punkti võtma, mõned jäid veel lootma, et kuskil peab olema ka punkt 11., mõned siirdusid 13. punkti poole ja mõned läksid tagasi vahetusalasse. Metsakunnid ei olnud just esimeste loobujate seas, kuid meel oli mõru ja väsimus kippus peale. Kehad hakkasid juba koormusest ja kurnatusest imelikult käituma. Siiski otsisime veel punkti, kuni lõpuks enam ei jõudnud, tahtnud ega viitsinud. Kuna punkt 12. oli kirjeldatud ja seotud koos punktiga 11., siis otsustasime 12. punkti vahele jätta. Lihtsalt täiesti ebasümpaatne tundus see punkt sellel hetkel . 13. punkt oli rajal märgitud suure kastina ja kuna meie meel oli mõru ja kell oli palju, otsustasime, et võtame sealtki trahvi 45 minutit, kuna hetkel olime metsas kulutanud iga punkti otsimiseks 1h. Mõte tundus mõistlik, aga ikka võtsime selle otsuse vastu väga raske südamega ning hommikupäikeses jalutasime tagasi vahetusalasse. Hiljem selgus, et kui teistel võistkondadel lahutati ajast maha punktist 10. punkti 13. minekuks kulunud aeg (kuna punkt 11. oli ka tegelikult vales kohas), siis olime meie halvemas seisus. Lisaks sellele, et saime punkti 13. mittevõtmise eest 45 trahviminutit, ei lahutatud meie koguajast midagi maha, mis tundub küll ebavõrdne võrreldes teiste meeskondadega. Sellegipoolest oleme me tänulikud hea võistluse eest ning korraldajatele eriti etteheiteid ei tee (seda enam, et ei oleks osanud välja mõelda paremat liitmise ja lahutamise süsteemi, kui korraldajad välja mõtlesid – meie näite puhul oleks olnud selle õiglase lahenduse otsimine eriti keerukas).

Stardist oli möödunud 8h39m ehk eelduste pärast poole tunni pärast peaksime lõpetama, aga meie pole veel kanuusse jõudnudki. Natukene nukralt, aga siiski mõne kummalise nalja saatel istusime taas ratta sadulasse ja asusime teele. Valisime kõige suurema ringi, aga vähemalt mööda kindlaid teid. Ratta kilomeetrid nagu kadusid muuseas ning kohal me olime. Turvavarustus selga ajada ning kanuusse ja veele me saaksimegi, aga ei. Seal me siis seisime ja ei suutnud kanuud valida. Kerttu ja Kärdi soov oli valge kanuu sel korral. Korraldaja soovitas vaadata kaugemale, sest seal on veel puhtaid kanuusid. Läksime kaugemale ja vaatasime. Ehmusime sellest vaatamisest ülesse, kui korraldaja imestas, et kas tõesti ei suuda kanuud valida ning peaaegu näitas kätte see on hea, sel on tagumiku kohad . Oo miskit head meile. Valik sai tehtud ja teele asutud. Järv oli selline sileda kaldaga ja sinult sõita tuli kompassi või teiste kanuude järgi. Me tegime mõlemat. Kanuu liikus peaaegu otse ja esimesse punkti kaldasse me jõudsime (kui seda nii saab nimetada). Seekord läks punkte võtma Kerttu. Esimese punktini viis mättaid täis soomaastik. Punkt asus ca100 m kaugusel kaldast. Pokud või mingisugused taolised moodustised olid need, millede otsas sai ikka korralikult turnida. Punktini minnes nägi nii mõningaidki inimesi, kes astusid „mättale“, kuid tegelikult kukkusid kaelast saadik vette. Esialgu oli see ehmatav ja adrenaliini ajas ülesse küll, aga meie tubli inglist Kerttu lendles üle mätaste ja sai vaid reiteni märjaks. Esimest korda rajal oli hirm, kui punktini jõudes hakkas kogu mätas-maapind kahe meetri ulatuses vajuma…mõned sekundid mõtlemist ja kangestunud olekut, kuni põlved olid vees ja siis tohutu hüpe ees olevale mättale. Jalgealune kadus tõukamise jõust sügavikku. Sihikule võetud mätas oli õnneks kindlal pinnal ning Kerttu oli jälle päästetud. Tagasi minnes tuli siiski paar xDreamlast vastu ning nendele teest (veest) kommentaare hüüdes ja ohukohti tutvustades taastus jällegi normaalne seisund. Sel ajal kui Kerttu võitles elu nimel, siis Kärt ja Kristi nautlesid kanuus ja ajasid kaas võistlejatega juttu. Eriti populaarseks saime hetkel, kui Kärt Kristiltlt vett küsides kasutas sõna kärakas.

Ja juba olidki Metsakunnid teel järgmisesse punkti. Ning teel kohtasime meeskonda Kollased mudakarud, kes olid kaotanud oma ühe meeskonna liikme ning ootasid seda. Kuuldes just Kerttu kirjeldusi olukorrast haaras ka meid juba õud. Laenasime telefoni, ajasime ülesse ühe Metsakunni kaaslase, et telefoni numbrit otsiks ning kiusasime ka korraldajat. Kõik selle nimel, et saaks teatada kadunud meeskonna liikmest. Kuidas kõik edasi läks me täpselt ei tea, aga hiljem kuulsime, et mees leiti siiski elusalt ja tervelt ülesse. Tervitused siinkohal nende toredale võistkonnale! Ja meil on hea meel, et saime aidata! Ning meie teekond kanuus jätkus ja siis väsis Kristi (ehk aitas natukene nihkes magatud eelnevad ööd niigi kaua vastu pidada ). Kristi oli vahepeal meie sõidu ja enda tüürimisoskuse suhtes küll väga rahulolematuks muutunud , kuid tegelikult võiks meie sõitu hinnata väga heale tasemele, eriti arvestades, et meil ei ole just eriti suurt kogemust kolmenaise kanuusõidus .

Teine punkt oli samuti kaldast eemal. Meie sihik oli sätitud teiste kanuude järgi. Kaldale lähenedes tundus aga imelik, et keegi ei ole tükk aega juba punktist ära liikunud, kuid kanuusid läheb sinna järjest rohkem. Teisteni jõudes saime teada kasuliku info, et kõik me oleme mitmesaja meetriga „puusse pannud“ ja punkt asub oluliselt vasakul. Kerttu hingas kergendatult, kuna koht, kus hetkel kõik olid randunud nägi välja täpselt samasugune „pokumaa“ ja põhjatute aukudega koht. Otsustasime liikuda kanuuga mööda kallast edasi ning tõmbasime mingil hetkel kaldasse, kus tundus olevat kraavi suue. Maapind oli seal natuke niiske, kuid täiesti olemas! Toredad mõned sajad meetrid metsajooksu, kuni kraav vastu tuli, siis mööda rägastikku ning võsa kraavide ristumiskohani, mööda mahakukkunud puujändrikku hopsti üle kraavi, piip-piip ja padavai tagasi teiste Metsakunnide juurde kanuusse. Väikene abistab lahtitõuse kaasmeeskonnalt ja tee lõpusuunas võis alata.

Taas ratta seljas lõpu poole, ainsaks sooviks, et see juba ruttu läbi saaks. Kumalisel kombel ei olnud ei tagumik ega ka jalad valusad pärast selle etapi peaala (jalgrattas) 72 km läbimist. Vee viimane elegantne pealtpanek ja me võime lugeda ennast lõpetanuks. Tegelikult ei olnud asi nii hull, kuigi pikk ja väsitav oli võistlus küll. Saime ka (hoolimata segadustest aegade lahutamisel teistel võistkondadel) päris hea aja ja koha – 109. koht üldarvestuses ning 12. koht naisvõistkondade arvestuses ning aeg 13h30m (koos trahviga), millest reaalselt veetsime rajal 12h45m. Aitäh kõigile, kes olid meile rajal toeks, ning vahva on sõbralikus õhkkonnas liikuda! Raske ja pikk kuid väga meeldejääv ning toonust tõstev etapp oli!

Lõpetuseks peaks veel mainima meie täppi i peal . Pakkisime rattad muidugi „samamoodi“ käru peale nagu tulles. Ühelt poolt kinni ja teiselt poolt kinni ja papid vahele, et ei hõõruks ja siit tross ja sealt tross ja veel üks koormarihm kah, et kindel oleks. Väga rahul olime endaga! Panime autole hääled sisse ja keerasime läbi kraavi teele. Olime selleks ajaks juba 100 meetrit kiirusega ca 10km/h sõitnud ja oh imet, mingil põhjusel kukkusid meie rattad järelkärus ümber. Kärt vajutas pidurit ja asja kontrollides leidsime, et ehk nii ongi parem . Ja sõit Tartu poole võis jälle jätkuda! Kerttu uinus autos keset lauset, aga Kristi ja Kärt pidasid vastu. Kahjuks puudub ka meil Kepsu kaart selle etapi kohta, sest Kristi lihtsalt kasutas valet kaarti .

Metsakunnide võidukas meeskond startis taas kaheliikmelisena: puudus meie Kerttu, kes veel paar päeva enne starti pakatas osalemise õnnest ning isegi võttis vaba päeva (Kerttu tavaliselt mitte töötamist ei tunnista), et viimanegi pisike haigusepoiss välja ravida. Välja ravimisel läks miskit nihu või lihtsalt Kerttul oli nüüd aega märgata, et keha karjub, et ta on haige ning tegemist ei olnud mitte pisikese haigusepoisiga, vaid suure ja tugevaga, mis Kerttu ka voodisse aheldas. Nii võiski ainult Metsakunnidest Kärti ja Kristit 14. juuni hommikul rattad autos Otepää poole sõitmas kohata.

Start Tartust hilines 15 minutit, aga õnneks olime enne 30 minutit varusse jätnud. Oi kui kavalad me oleme. Kuna startisime A-rajale, siis pidime enne starti oma rattad ka Kääriku suusastaadioni parklasse viima. Nii me seal autos istusime ja sõitsime Kääriku poole ning vaatasime õudusega kõrval tõusvat ja laskuvat jalgrattateed ning mõtlesime veel suurema õudusega, et mis siis saab kui me rullidega peamegi mööda seda teed sõitma. Seni Kristi ja Kärdi elu suurimad tõusud ja laskumised piirduvad Tartu kergteedel leiduvatega ning selle aasta tõusu ja laskumise meetrid lausa puuduvad (ühel meist puuduvad ka lausa rullidel läbitud meetrid sel aastal). Aga las olla, eks sellepärast muretseme siis kui asi käes on. Suure häda ja helistamisega leidsime ka lõpuks koha, kus veetlev Imbi vihmavarjuga ootas, ning asusime jalgrattaid kokku monteerima. Kahtlaselt vaevaliselt edenes monteerimine, aga kuidagi kokku me rattad saime (ehk peaks oma võistlusvahendeid paremini tundma õppima??).

Nüüd võis rahumeeli starti sõita, kuid aega stardini oli ähvardavalt väheks jäänud. Teel helistasime veel Metsakunn Kerttule, kes soovis meile kõike paremat ning lubas palavikuliselt meile kaasa elada. Seni polnud me suurtel üritustel ilma oma kaardilugejata (Kerttu) metsa läinud. Olime harjutanud neljapäevakutel kahekesi orienteerumist, aga osavusega eriti särada ei saanud, kuid sel korral oli meil killuke Kerttut ka kaasas. Kerttu uus ja kvaliteetne kompass. Selle kompassige ei eksi me enam teelt, me suund on alati õige, me lihtsalt oleme kohe palju osavamad ning punkte leiame nagu niuhti. Ning meie saabusime starti. Kui kaasmeeskonnad riietusid või varustust kohendasid, siis Metsakunnid olid alles teel sinna; kui tutvustati reegleid ja jagati teavet, siis Metsakunnid riietusid; kui start anti, siis Metsakunnid olid WC; kui Metsakunnid startisid, siis teisi enam näha ei olnud ehk tüüpiline Metsakunnide start.

Asusime esimest punkti võtma. Üle muru, mööda teed, pööre paremale ning mööda teed edasi. Ühel pool majad ja teisel pool teed langus ja siis teekene metsa, täpselt nagu kaardil. Punkt tundus juba peaaegu nagu võetud. Elu oli ilus ja muretu, kuid see muutus hetkega. Metsas oli igasuguseid teid, osad neist olid kaardil ning osad meie arust ei olnud. Kohtasime punkti otsivat meeskonda. Asusime tähistust otsima. Kuna täpselt ei teadnud, millist ja kust otsida ning peas kõlas veel lause, et tähistus on natukene teelt varjatud, et möödakäijatele kohe silma ei jääks, siis algas tõeline piirkonna kammimine. Otsisime alguses rahulikult, kui otsing tulemust ei andnud, siis tuuseldasime selle piirkonna veel detailsemalt läbi ehk vaatasime iga puu oksa külge, iga juure alla, isegi käbide alla hakkasime vaatama . Tulemus ikka null. Kuna kaks erinevat meeskonda erinevaid marsruuti pidi olid sinna jõudnud, siis arvasime et oleme ikka õiges kohas. Laiendasime küll otsingut, aga ikka ei miskit (ühe inimese esimese punkti otsing pildil). Arutasime võimalust, et möödakäijad on punktiga üks null teinud, aga otsinguid lõpetada ka ei suutnud. Helistasime rajameistrile. Rajameister kirjeldas piirkonda ja punkti asukohta. Me olime VALES kohas. Oi kui valus, aga rajameister oli tubli ja viisakas ning isegi ei noominud helistamise pärast Punkt oligi seal, kus rajameister kirjeldas.

Asusime teist punkti võtma. Otse üle Apteekrimäe ja natukene edasi ja punkt voilaa. Üle mäe me läksime, aga seda voilaad meile ei järgnenud. Taas kammisime metsa ja mitte vähe. Laiendasime otsinguid, aga ikka ei miskit. Kontrollisime asukohta ja veel kord asukohta, aga ikka ei miskit. Oleme kohas, kus kaardi järgi on punkt, aga reaalsuses ei miskit. Enam rajameistrile ka ei julge helistada…liiga piinlik. Otsime veel, aga ikka ei miskit. Aega oli meeletult kulunud ning võtsime vastu raske otsuse, et liigume edasi. Siia maani on täielik müstika, kus oli punkt.

Kunagi jõudsid minuni erinevad motivatsiooni jutukesed ja hüüdlaused, ajju sööbis neist üks. Edu saadab neid, kes kõnnivad ühelt ebaõnnestumiselt teisele kaotamata entusiasmi. Ideaalne mõtteke Metsakunne iseloomustamiseks ja suu naerule vedamiseks. Entusiasmi meil on ja kuidas veel . Ja järgmise punkti leidsimegi graatsilise kergusega. Vahelduseks oli täitsa tore punkti leida kohast, kus ta meie arust pidi olema. Natukene poputas see meie vaimu ning otsustasime neljandasse punkti minna otse kompassi suuna järgi. Seadsime suuna meie uuel ja ilusal kompassil paika ja asusime teele otse punkti poole. Voilaa ja punkt käes? Oh ei, voilaa ja imelik mudamülgas. Kaldusime kõrvale, paistab et paljalt heast kompassist ei piisa, ise peab ka tasemel olema . Sinna mülkasse jätsime taas hulga aega ning otsustasime aja sunnil kohe edasi liikuda.

Enne kanuu etappi päris kurb seis: neljast punktist kaks leidsime (pärast kuulsime, et peale meie oli veel meeskondi, kes 100% ei skoorinud). Aga see seis meid ei morjendanud. Totakas naer suul genereerisime imeplaani kuidas kanuu vette lasta, õnneks plaani ei järginud ning sisenesime kanuusse normaalsete inimeste kombel. Pühajärve kallas on kaardil soppide ja poolsaartega, Pühajärve kallas kanuust vaadates tundus ilus ja sile. Kasutasime taas oma imelist kompassi suunaks ja asusime teele. Kummalisel kombel meie kanuu trajektoor oli täitsa sujuvalt sirge, ei ühtegi silmust…oi kui tublid me ikka oleme. Kuna enne eksisime oma suunaga, siis kohendasime oma suunda natukene teise meeskonna järgi. Nüüd võin öelda, et poleks pidanud, aga punkti me leidsime Pireti kaasabiga. Aitäh, Piret!

Vaimustus oma osavusest kasvas ning nii otsustasime, et Kärt jookseb üle poolsaare ja võtab punkti ära ning Kristi ootab kanuu juures. Kristi istus rõõmsalt kanuus ja ajas hammustavaid putukaid eemale ning sõi batooni. Aeg muudkui kulus ja kulus ning Kristi muutus rahutuks. Ronis kanuust välja läks teele ja hõikus Kärti. KÄÄRRTT, KÄÄRRTT!! Vaikus. Kristi ronis kanuu juurde tagasi ning ronis siis tagasi teele. Jalutas ringi ja ootas ja otsis ja kartis ja kirus, et mitte kunagi ei lähe me lahku enam. Kristi mõistab nüüd xDreamil nende meeskondade valu ja muret, kes kaaslast tagasi ootavad. Kärt samal ajal muris läbi pardiku teisele poole veeni välja ning taas alustas meile tuntud otsimist. Kammis siit ja sealt, kammis peaaegu veest ja kõrgemalt, vaatas oksa külge, vaatas juurika alla, aga ei miskit. Lõpuks natukene segaduses tuli mööda teed tagasi. Kärt omaarust oli ainult korraks ära. Nii erinev on tegutseja ja ootaja aja tajumine . Tagasi õnnelikult koos otsustasime veel mööda vett ka punkti otsida. Piilusime siit ja sealt ning tundus, et oleme peaaegu sopi kõige sügavas kohas ehk punktist juba möödas. Kehitasime õlgu ja asusime ründama järgmist punkti. Hiljem Kepsu kaarti uurides tuli välja, et oleksime veel sügavamale pidanud sõitma.

Andsime nüüd kätele valu ning kanuutasime ennast Pühajärve lõunapoolsemasse otsa. Lähenesime punktile nii ilusasti, et ei pidanud numbri nägemiseks isegi kanuust väljuma. Super. Sumasime edasi. Väikene piknik keset vett kanuus ning külalisedki, keda kostitada, kohal. Söödud-joodud ning sõit jätkus. Järgmises punktis tormas Kristi punkti võtma ja Kärt ootas kanuus. Kristi puges puude vahel, ronis üle puude, kratsis kukalt ja mõtles, et ega jälle punkt kadunud, aga jätkas edasi rühkimist, kuni punkt naeratas vastu mäe otsas. Tarkuse tera: kui lähed eraldi punkti võtma, siis võta alati kaart kaasa! Kärt tegeles kanuu parkimisega. Kärt otsis selle kõige parema koha, keeras kanuu ringi, et Kristi saaks ilusasti siseneda kuiva jalaga. Nii tubli ja osav on Metsakunn Kärt (taas aitäh Piretile, kelle abiga manööverdati ning kelle jalad olid väga väga märjad nendel hetkedel). Ning viimane kanuu ots. Üks ja kaks ja kolm ja….ja kakssada. Üks ja kaks ja kolm ja….ja viissada. Üks ja kaks ja kolm ja….ja sada. Viimased 50 tõmmet ning veel viimased 50 tõmmet ning kaldal me olime, aega kulus ainult 1h49m .

Statistika kanuu etapi leitud punktidest parem kui eales varem ning kummaliselt jooksujalu panime edasi. Tee viis läbi Pühajärve ranna. Meie ninad kaardis, natukene vettinud ja ehk ka mitte just kõige värskema jooksusammuga ning teised viisakad vihmavarjudega puhkajad. Inimesed naeratasid meile . Elu tundus nii ilus, et hoolimata vesisest päevas tekkis vett nähes soov supelda. Kuna ajagraafik tihe, siis soov jäi täitmata ning liikusime edasi rulluisu etapi poole. Nüüdseks me juba teadsime, et tee viib tõusust üles ja laskumisest alla just seal teel, mida me hommikul õudusega vaatasime. Punkti leidsime, aga rulle mitte. Vaatasime ringi, kuid taas pidime helistama. Meie rullid olid kanuupunktis autos , sel hetkel me vist kõige rõõmsamad enam selle üllatuse üle ei olnud. Asusime tagasiteele. Varsti saime uue kõne, et rullid tuuakse meile. OK, asusime neid ootama.

Meie rullid saabusid. Võtsime oma träni ja asusime endale turvavarustust peale panema. Kuna tee üles-alla, siis turvavarustus sai väga korralikult kinnitatud. Aega see riietumine võttis, aga mis siis. Kuhu meil ikka kiire, sest keset rulluiskude otsimist möödus meist ka võistkond, kellega me kanuutamisel koos olime. Kuna Kärdi rullidelt olid ka piduriklots ära kruvitud, sest klots on nõrkadele , siis Kärt oli meil pidurdusvaba. Et mingigi kontroll laskumisel jääks, siis harjutasime tandempidurdust (kuulsime, et Margus kellegagi oli seda rakendanud ja proovisime ka) ning märjal teel sõit Kääriku poole algas. Tasane pind OK, esimesest tõusust saime ka ülesse, aga teine tõus juba nati niitis: hoog rauges, tagumiku senikasutamata lihased juba natukene krambis. Pole just kõige julgustavam algus, aga ajaga tehnika ja sõit paranes. Liuglesime üles ja alla väikestest nukkadest, suurematel lõkerdasime väsimuse naeru (rajal oldud 4h36m) ning mõnikord ja hootusest tatsasime ülesse. Enne igat laskumist ikka kontrollisime kas tandempidurdus vajalik või mitte ja siis laskusime. Hoog muudkui suurenes ja suurenes ja pulss muudkui tõusis ja tõusis, kuni oli lõpuks ühe tõusul oli jõhkralt punases: 206 (kui mälu ei peta). Samas rullide suurimaks kiiruseks salvestati meil 38,9 km/h. Nüüd mõelda, siis päris hull pisikeste ratastega märjal teel kimada nii, aga siis ei seganud meid miskit. Kihutasime veepilv taga nagu F1 märjal rajal. Ja elusalt lõppu me saime kordagi pidurdamata.

Lähenesime ratastele ning vaim oli rattasõiduks valmis. Me olime natukene segaduses ja hämmingus kui nägime punktis Cyberi xDreami A-raja meeskonda, kes meist ikka mäekõrguselt üle. Samas veel meie üllatuseks ulatas Imbi meile uue kaardi ja saatis jalgsi metsa. Metsa me sammud seadsime. Visalt jätkus meil komme punkte natukene valest kohtadest otsida, aga vähemalt me saime mingil hetkel veast aru ning vaikselt, aga visalt leidsime punkt punkti järel. Seni sadanud vihm meid väga ei seganud, aga kui kõrges rohus otsida, siis märjaks saab kõik ning külma tunne hakkas meile sisse pugema. Taas kord tuuseldasime metsas, otsisime kännu pealt ja alt, aga punkti ei leidnud, liikusime edasi. Saime lõpuks suuremale rohuvabale (ka nõgeseid ei olnud seal) teele. Jooksime, et sooja saada. Vaikselt hakkaski soojem kuni märkasime, et oleme valel pool järve. Valisime pööramisel vale tee ning ei pannud miskit muud tähele kui kiiremini kiiremini, et sooja saada. Kuna ajaga hakkas väga kitsas, siis seadsime suuna rataste juurde tagasi. Rohkelt võtmata punkte ning eksimused ning riietusest ainult aluspükste tagumine pool veel kuiv, ei paistnud me just kõige rõõmsamad. Tunne oli nagu märgadel kassipoegadel, kes longivad, siis metsas ringi. Aga ühelt ebaõnnestumiselt teisele astumine kaotamata entusiasmi ajas muigele küll. Mitte et see hetkel meist peegeldunud oleks, aga lihtsalt.

Vahetusalas ootas meid lisaülesanne: kokkuleppida kumb meist on ilus ning teine joonistab tast pildi. Metsakunn Kärt säras oma loomulikus ilus ning Kristi asus temast kunstiteost looma. Kristi arust sai pilt ilus ja loominguline, aga millegi pärast Kärt nii ei arvanud. Ehk on meil erinev arusaam kunstist . Imbi küpsetatud pirukas põske, asjad kokku ja rattaga teele. Plaan oli peaaegu otse lõppu sõita ning teeäärde jäävaid punkte korjata. Ratta seljas sai ka viimane kuiv koht riietest märjaks . Kuna märgus oli punktid Kristi kaardilt uhtunud, siis jätkati ühe kaardiga. Korduv situatsioon oli: peatus, kaardi vaatamise, plaan paika (nt teisest ristit peale elektriliine teine tee paremale ja siis sealt veel paremale ning otse) ja teele, varsti uus peatus, sest Kristil puudus selleks hetkel võime midagi meeles pidada ning nii unustas ta tee osti ja pöördeid jne ning toimus peatus ja kaardi vaatamine suht tihti. Aga punkte me leidsime ilusasti, jalgrattaga jõudsime ka üllatuslikult ronida tõuse. Meie Kepsu joonisel on ilusasti näha, et kõik tõusud, kuhu rattaga ronisime. Ning vahetusalasse jõudsime aja sees.

Imelisel kombel pärast 8h 15m suutsime me veel joosta. Traksid peale, turvareeglid tutvustatud ning rajale. Turnisime seal puude otsas. Liigutused, mis muidu oleks köki möki, olid päris keerulised sooritada meie väsinud kehadel. Hoolimata meie väsinud ja koormatud kehadest olime me seal puude latvades ilusad ja elegantsed ning graatsilised nagu kassid

Elusalt ja edukalt lõpetasime. Plaanitud 7h asemel olime rajal ca 8h30m ning lisaks saime läbimata punktide eest (mida oli palju) ka mõnusalt trahve 3h45m. Lõplik aeg koos trahvidega oli vist ca 12h15m. Olime võidukalt viimane meeskond A-rajal, kuid naiste arvestuses esimene (kahjuks sellist arvestust ametlikult ei olnud). Samas näitas, et meiesugustel O-inimestega orienteerumise teemal plõksima ei ole mõtet hakata ning areneda on meeletult: nii vastupidamine kui ka tehnilised oskused. Aga meile meeldis. Mõnus oli mässata, veel mõnusam oli tunne lõpetades, et hakkama saime ning oh seda õnne kui kuivadesse riietesse sai pugeda. Metsakunnid loodavad, et asjast saaks traditsioon ning aitäh korraldajatele!