Metsakunnid

Et Metsakunnid ei manduks, et Metsakunnid ei igavleks, et Metsakunnid ei unustaks oma oskuseid, siis Metsakunnid osalevad MÕV’il. Järgnev on MÕV 2008 juhend ehk see on meile A ja O 14. juunil.

KOHT JA AEG

MÕV toimub 14. juulil Otepääl. Võistluskeskus ehk start ja finish asuvad Otepää suusastaadioni lähedal, Karupesa hotelli vastas asuvas parklas.

A-raja start on kell 10:00, B-raja start kell 11:00.

A-rajal osalevad peavad enne starti viima rattad Kääriku suusastaadioni parklasse. Teoorias peaks kohas inimene ees ootama. Rattaviimine tuleb teha ära enne starti.

Rulluisud tuleb tuua starti, kust need viiakse rulluisuetapi algusesse.

PIKKUS

A-rada sisaldab 8km rulluisku, 6,5km kanuud, 7km jalgsi, 20km jalgrattaga, ronimisülesanne.

B-rada sisaldab 6,5km kanuud, määramata pikkusega jalgsi, ronimisülesanne.

A-raja võitja aeg peaks jääma 6,5-7 tunni vahele (Vahuril kulub väidetavalt 6h). Nõrgematel tuleb ilmselt 8 tundi ära.

KONTROLLPUNKTID

Kontrollpunkt on A4 kile sees A5 suuruses helepunase paberi tükk, millele on kirjutatud punkti number. Võiskonnad peavad punkte läbides need numbrid üles kirjutama ja finishis kontrollimiseks ära andma. Sellest järeldub, et võistkonna peale peaks kaasas olema paberitükk ja kirjutusvahend.

Tuleb arvestada, et erinevalt spetsiaalsetest orienteerumispunktide tähistest ei ole kasutatavad tähised nii hästi näha ning rattapunktide tähised teeristides on kergelt teeristi kõrval puuvarjus, et neid ära ei viidaks.

AJALIMIIDID

Mõlemad rajad lõpevad ronimisülesandega Otepää seikluspargis. Seikluspark suletakse kell 19:00. Seega tuleks üritada ronimise algusesse jõuda hiljemalt 18:30 paiku, et ronimise kindlalt läbitud saaks. Ajalises mõttes tähendab see, et tuleks sättida ja 8,5 tunniga tagasi jõuda.

Kuna rada on päris pikk, siis peaksid võistkonnad kainelt hindama oma võimeid ja kulunud aega ning vajadusel jätma punkte või etappe vahele. Kõige rohkem peaks saama aega võita, jättes vahele kanuu- või jooksuetapi või või siis sõites jalgrattaetapil kohe finishisse. KP vahele jätmise eest on ette nähtud küllaltki leebe trahv ja selle pärast ei ole mõtet eriti põdeda.

MÄRKUSED

Nii A- kui B-rada stardivad jalgsietapile.

Nii rulluiskude kui rattaga on võimalik teele ette saata varustust, näiteks vahetusjalanõud/riided, söök-jook.

Rulluisuetapile minnes tuleb kaasa võtta ka jooksujalanõud (panna kotti või hoida käes).

Rulluisu- ja rattaetappidel on kiiver väga soovitav, rulluisul võib kasutada ka maitse järgi kaitsmeid.

Raja keskel on üks joogipunkt, kus saab puhast vett. Lisaks tuleks kaasa võtta vajaduse järgi sööki ja jooki.

Võistkond peab kogu aja liikuma koos, punkti võtmisel peaksid kõik liikmed olema 10m raadiuses.

Ronimisülesanne toimub avalikus kasutuses oleval seiklusrajal. Seega pole välistatud, et tuleb enne rajale minekut natuke oodata või siis kellegi aeglase inimese taga liikuda. Niisama ootamist üritame jõudumööda lõppajast maha lahutada, ette jääv aeglane tegelane on lihtsalt üks paljudest seiklusspordis ette tulevatest ootamatustest ja selle vastu ei ole eriti midagi teha.

A-rajal saab rulluisutamise asemel kasutada jalgratast. Juhul, kui võistkonnast mitte keegi ei rulluisuta, arvestatakse võistkonnale 30min ajatrahvi, et kompenseerida jalgratta suuremat liikumiskiirust.

Võtmata kontrollpunkti eest on ajatrahv 15 minutit. Läbimata ronimisülesande eest on ajatrahv 30 minutit.

KONTAKTID

Korraldaja: Margus

Rajameister: Vahur

 

 

Viimasel ajal tähelepanelikumad on märganud kahte kummalist kogu metsades mässamas. Kes nad on ja mida nad seal küll teevad? Oleks kolm kogu, siis kahtlustaks Metsakunne, aga ainult kaks ning samas ühtegi võistlust (xDream, Libahundi jälg, Rogain) ju ka ei ole ning seenel käiguks on ka natukene vale aeg (seeni tasub korjata ikka pärast vihma). Tegelikult need on treenivad Metsakunnid. Kuigi me kõrvu on jõudnud kuuldus, et meid vaikselt peetakse ainult võistlussportlasteks (sportlane oleks meie kohta vist kuidagi palju öelda), siis tegelikult me teeme ränka tööd ja trenni ka (ainult omamoodi natukene). Miks meid kaks on? Kuna nõrgad treenivad ja tugevad on lihtlast tugevad, siis ka meil – Kärt ja Kristi üritavad omandada orienteerumisoskust ning Kerttu saab oma suurepärase oskusega rahulikult peesitada VEEL. Ehk Kärt ja Kristi mässavad arenemise eesmärgil Tartu orienteerumispäevakutel ning pärast nautlevad veel üldtoniseeriva mõju käes nende lodevatele organismidele.

Meie esimene päevak: Kirikuküla (22.05.2008)

Valmistumine trenniks algas juba paar päeva varem. Esmalt tuli otsus osaleda, siis otsus minna just seiklusrajale, mis koosneb nii jalgsi kui ka ratta etapist ning korraldatakse ainult mõned korrad aastas, ning juba tabas meid esimene tagasilöök: seiklusspordirajale on vaja varem registreerida, kahjuks märkasime seda liiga hilja, mistõttu olimegi sunnitud sellest plaanist loobuma. Selle-eest oleme järgmine kord targemad . Genereerus uus plaan: osaleda tava rajal. Kuna Tartu lähedal on kaks Kirikuküla ning kumba eelistada me ei teadnud ning nii otsustasime minna bussiga, mis ongi ette nähtud spetsiaalselt orienteerumishuviliste transportimiseks Tartust erinevatesse orienteerumispäevakute toimumiskohtadesse.

Saabus trennipäev. Hommikul söök, natukene hilisemaks nihutatud lõuna, et rajal kõht ei koriseks, tööpäev ja siis bussile. Meil oli ettekujutus, et mõni üksik entusiast peale meie on veel, aga võta näpust: terve bussi täis ja natukene rohkemgi rõõmsaid ja laulvaid sportlikke inimesi. Meeleolu bussis oli vahvalt positiivne ning tunnine sõit möödus kuidagi kiiresti ja kohal me olimegi. Lisaks sellele bussi täiele olid tee ääred autosid täis, oli kohe palju autosid. Usaldusväärsetest allikatest kuulsime, et eelmisel Tartu orienteerumispäevakul oli osavõtjaid lausa üle 500…wow.

Ka siin oli meile stardi eelset tegevust. Registreerusime (kuna esimest korda saime ka ankeete täita), saime EOL koodid, kaardi ja SI-pulga ning siis metsa riietuma. Liibuvad püksid, õnne sokid, jalanõud koos jonnakate paeltega, pats pähe, müts silmile ning stardi poole.

Kuna Metsakunnid on seltskondlikud ning mitmekesi on alati parem kui üksi, võtsime orienteerumispäevakust osa võistkondlikus arvestuses, mitte individuaalses arvestuses, seega üks kompass, üks kaart, üks SI pulk, aga meid on kaks – selge eelis on meil . Me oleme läbinud xDreami, Libahundi, Rogaini ning viimastel võistlustel on päris hästi juba punktide võtmine õnnestunud, nii tundsime end kindlalt ning otsustasime rada R2 jälgida (R2 rada on oma kirjelduse järgi tehniliselt keeruline rada). Kui raske see ikka olla saab?

Nullimine-kontrollimine-start ja esimese punkti poole minekut. Maastik oli selline tihe korralik mets tiheda reljeefiga (vähemalt meiele tundus nii). Meie jaoks üllatavalt kiiresti jõudsime esimesse punkti. Aga kuhu minna edasi? Mets on kuidagi nii tihe, et seda ilusat reljeefi, mida jälgida, nagu näha ei olegi ning ükskõik kus me ka olime tundus maastik sobivat kuidagi (veel ei joonistu kaarti vaadates meile 3D pilt, aga varsti) ja igal pool olid inimesed, kes kuhugi liikusid. Seisatasime, mõtlesime, arutasime ja asusime teele…kuhugi. Ei teadnud täpselt, aga püüdsime natukenegi ise hakkama saada. Läbisime metsa ja siis leidsime raja, mis kuidagi hääbus ning lõpuks olime lagendiku moodi kohas. Lagendik ja siin? Ei tohiks nagu olla. Olime rõõmsalt nihkunud punktist tugevalt mööda. Ainult 26 minutit otsisime teist punkti, mis on selgelt natukene palju, kuigi tavaliselt ongi meil kõige raskem esimesi punkte leida, sest ikka veel ei kasuta me kaardimõõtu, kompassi, vaid lähme kuidagi, siis see meid veel ei heidutanud. Kolmas punkt tuli juba kergemalt. Neljandasse otsustasime minna mööda järsaku äärt, mille peale me lõpuks terve kahe metsa sihi vahe võrra nihkusime kõrvale, aga pole hullu. Sihi leidsime ja edasi. Kaart näitas tõusu ning maastik tõusis, kaart näitas lohku ja maastik langes…lahe ning siis murdsime õiges kohas metsa. Punkt peaks kohe kohe seal olema, aga mida ei olnud oli punkt. Liikusime, mässasime ja nägime inimest. Uurisime kuhu läheb ja ta ütles täiesti uskumatu punkti nime ning siis avastasime tee, mida seal ka ei tohik olla. Saime aru, et olime valesti läinud ja tugevalt. Nüüd tuli vaid välja mõelda, kas minna mööda teed paremale või vasakule. Kasutasime kompassi…hmm. Maastik ja kaart kohe kuidagi ei läinud kokku, kõik tundus nagu tagurpidi (Kärt ja Kristi järkasid arutelusid kuni jõudsid tõdemuseni, et vaatavad kompassi põhja ja lõuna suunda valesti ). Tagasi sihtide risti ning sel korral valisime tee jätkamiseks selle õige sihi. Punkt leitud ja edasi. Kerge punkt pidi järgmine olema, mööda teed ja siis natukene metsa, kuid järsku seisime suure tee ristumise kohas. Taas olime mööda põrutanud ning otsustasime punktile läheneda hoopis mööda metsa ja lagendiku äärt. Jõudsime õigesse kohta, aga taas polnud punkti! Seisime seal võsas ja arutasime, et ei või olla taas, tulime ju õigesti (mainiks, et seisime paari meetrikaugusel punktist samal ajal ) ning otsustasime pilti teha endast ja metsast. Meie üllatuseks oli aeg lipanud ning bussi ärasõiduaeg hakkas kätte jõudma ning meie plaanitust 20 punkti võtmisest võisime unistada. Nüüdsest seadsime sammud finiši suunas ning korjasime punkte, mis jäid teele. Viimased punktid olid ilusasti suurte radade peal ning lausa lennates ja eksimatult võtsime neid (olid küll lasteraja punktid, aga mis siis) ja siis mööda lipukesi finišisse. Võimas! Õun ja leht tulemustega näpuvahele ja bussi.

Kokku viibisimegi rajal vaid 01:24:50. Hea meelega oleksime metsas viibinud kauem ning võtnud kõik punktid. Metsakunnidele meeldib ning Metsakunnid on harjunud ikka metsades veeta tunde ning peale selle on meil raske end alguses vedama saada. Selle-eest pärast ei saa me enam pidama . Tuli välja, et orienteerumine iseenesest on päris keeruline. See kogemus andis meile mõista, et järgmistel kordadel oleks targem minna orienteerumispäevakutele oma transpordiga: ise määrad aja millal stardid ja lõpetad ning tagasisõites saab ka istuda ehk.

Meie teine päevak: Viisjaagu (05.06.2008)

Eelmisse korra kogemus olemas, lähenesime päevakule nagu proffid . Kristi autoga ja Kärt oma kullakesega (mootorrattaga). Kui eelmisel korral oli kaks Kirikuküla, siis sel korral ei leidnud kaardilt ühtegi Viisjaagut. Nad nagu meelega teevad selle õige koha leidmise nii raskeks, aga see meid ei heiduta. Tööpäev seljataga, asusime teele. Leidsime ka teelt viida ja keerasime kruusateele. Eriti Kärdi jaosk lõputuna näivale kruusateele (meenutus Kärt oli mootorrattaga), see tolm, need kivid, see libedus, need vaod jne, aga kohale me jõudsime. Nagu vupsti toimus riiete vahetus auto varjus ja sammud stardi poole. Teel starti liitusid meiega kaks noormeest ehk üks meeskond, kes avaldas soovi meie järgi rada läbida, et nad algajad. Ajas muigama küll..meie järgi läbida.

Kuna õppimise eelmisest korrast veel, et R2 on meie joaks natukene liig, siis läksime R3le plaaniga kõik punktid võtta. Maastik oli kergemini loetav ehk mõnus. Võtsime punkt punkti järel ilma suuremate vigadeta huvitavamaid (loe keerulisemaid) marsruute valides, et ikka treenida, mitte läbida. Kõik läks hästi kuni kohani, kus meilt tuldi küsima, et kus me omaarust oleme kaardil. Selle saatusliku küsimuse üle juurdlesime järgmised pool tundi, sest kaart ja maastik nagu läheks kokku, aga samas ei lähe ka. Kuulsime erinevaid ideid, aga ei tea. Olime natukene nõutud ning otsustasime jätta need kaks punkti ja võtta hoopis muud ning asusime teele ikka veel teadmata kus me tegelikult oleme. Oli nõlv ja madalam koht, aga punkti ei olnud. Mis seal ikka võtsime sihi teele. Mingil hetkel tekkis peas mõte, et tegelikult võiks tagasi minna kohta, kus me veel teadsime kus me kaardil oleme, aga ei Metsakunnid jätkasid ikka uhkelt edasi tee poole rühkimist. Järsku leidsime ennast kohast, kus oli punkt, mida me enne olime teel võtma, kuid nüüd liikusime 180 kraadi teises suunas. Metsas ikka müstikat juhtub. Tuli välja, et olime liikunud metsas 90 kraadi kõrvale ja roninud vale muhu otsa . Me vajame uut ja korralikku ja kiiret kompassi, mis ka töötaks (alati on hea kõik tehnika kaela ajada )! Aeg oli taas otsa korrasl ning nii otsustasime paar punkti võtmata jätta ja finiši poole liikuda. Meie kella järgi lõpetasime 15 sekundit enne finiši kinnipanemist.

Viibisime rajal 01:50:37. Olime rahul ja õnnelikud ja püsivalt vaimustusest mõttest metsas mässata, kuigi vist järgmine kord peaks valima R4, et rada ka täielikult läbitud saaks, aga tegelikult ei, me lihtsalt harjutame ja harjutame ning üks kord me suudame. Tõsiselt uhkust tundsime oma saavutuse üle ning isegi paar jooksu sammu tegime rajal. Vot nii tubli olime.