Metsakunnid

Palju õnne Madis! Suur aitäh kõigile, kes võtsid osa meie mängust. Meil oli lõbus ja huvitav jälgida arengut ja loodame, et ka teil oli tore. Algas see kõik niidist, buumerist, elektroni liikumise trajektoorist (selline mõttekäik võib vist seotud olla ühe Metsakunni erialaga?) ja jõudis Madise arutlusel Kepsu trajektoorini kanuu etapil. Teadmiseks, et Keps on nii tegija, et tema jala ei käi, seega ülejäänud Metsakunnid kannavad teda seljas . Kõige tähelepanelikuma lugeja tiitliga võib pärjata Taavit, kes oma vastuses kasutas lauasa meie postituse väljendeid.

Mis siis oli pildil? Pildil oli tõesti xDreami (27.04.2008 Klooga) kanuuetapi algus, kus me üritasime kuidagi jõuda esimesse punkti 17, milleks kulus 32 minutit . Igaks juhuks mainiks, et ideaalsel juhul oleks võinud olla see joon sirge, aga no miks minna otse kui saab sinka-vonka. Samas iseloomustab see pilt ka meie meeskonna võimet areneda

Viimasel ajal oleme kuidagi laisaks jäänud ning kirjatükid meie tegemistest ei potsata siia nii kiiresti kui me oma tegemisi teeme (tegelikult peale võistlusi kulub peamine aeg taastumisele ja magamisele, aga sellest me ei räägi). Kuna ikka jätkub veel tublisid lugejaid, kes meie lehekülge külatavad, siis siin ja nüüd on just Teie võimalus. Meie blogi esimene mäng.

Mänguks on piltmõistatus. Mõista - mõista mis on pildil? Ootame päris täpset kirjeldust ning loomulikult ei puudu meil ka auhinnad . Kuna me veel nii kuulsad ei ole, et oma autogramme auhinnaks anda (samas targad koguvad juba varakult ) ning puudub ka meeskonna Metsakunnid nänn, siis auhind on alles väljatöötamisel (väljatöötatud - loe kommentaare). Jätame ka Metsakunnidele õiguse eriauhindu väljastada.

Raha paneb rattad käima,
Kas sa seda ei tea?

Ka rõõmsameelsel sportimisel ei saa rahast mööda ega ümber. Ei, me ei taha siin kurta, et miskit on kallis või kole või paha, vaid lihtsalt meenutame, et kui miskit teha, siis raha ikka kulub ja kuidagi peab raha kulumisel silma ka peal hoidma. Metsakunnid oma pisikese oleku perioodil on märganud, et üritustest osavõtmine toob kulutusi ja kulutuste jagamist. Hoida meeles erinevate isikute poolt tehtud panustused meeskonda ja siis pärast kõik need ilusasti-kenasti võrdselt ära jagada, et kellelegi liiga ei tehtaks, ei ole just mitte kerge ajugümnastika. Kuna Metsakunnid juhustest ja ebamäärasusest ei hooli, vaid eelistavad geniaalseid plaane ja täpselt läbimõeldud strateegiaid, siis nüüdsest on meil oma LAEKUR. Tema tegeleb Metsakunnide rahaasjadega. Talle laekuvad kõik arved, tšekid, kulutused. Tema sorteerib, analüüsib ja teeb veel kõik ülivajaliku liigutused, et kõik oleks ilus ja armas. Tema kaudu saab muidugi sponsoreerida Metsakunne, aga raha pole kõige olulisem, kuigi laulusalm väidab, et raha paneb rattad käima, siis meie energiaks oleme meie ise ja meile kaalaelajate positiivsus. Tunnustav patsutus õlale on palju enamat…

Aga kes on meie laekur? Meie nelja liikmelises meeskonnas läks kohe rebimiseks selle tiitli nimel. Kahjuks Kepsu pidime varakult eemaldama konkursist ning nii jätkus võitlus edasi kolme Metsakunni vahele: Kerttu, Kristi ja Kärt. Kes neist? Mitte, et teised vähe oleks võidelnud selle koha eest, kuid siiski hetkel paistab, et selle rõõmsa asjaga hakkab mässama Kristi (tulemust on veel võimalik vaidlustada järgneva nädala jooksul). Kellele veel meeldiks nii numbritega mässata kui talle

Põhisihtide avapauguks oli xDream’i esimene etapp Kloogal (27.04.2008). Hommikul kell 04:28 helises meie meeskonna esimene äratuskell, 04:38 oli esimene Metsakunn voodist väljas, 05:47 kaks Metsakunni õues ning 06:07 asjad autosse pakitud ja sõit võis alata. Tunde hiljem ühines bensiinijaamas, kus kumalisel kombel rõõmsate ja liibuvates riietes inimeste kontsentratsioon oli väga kõrge, meie kõige põhja poolsem liige – Kerttu. Meie jaoks oli kogemus uus ja huvitav. Juba väga põnev oli autodega Klooga teel mööda auke ukerdada ning jälgida kuidas autode rivi meie järgi kasvas ja kasvas. Olime ikka parasjagu õhinas kogu sellest üritusest ja eriti suurt põnevust valmistas asjaolu, et me osaleme milleski tublis ja suures.

Kui autod saime pargitud teiste autode vahele, siis läksime numbritele järgi. Metsakunnide numbrimärgiks sai seekord 267. Ja siis algas stardi eelne sagimine: SI-pulkade nullimine, rattad autodest välja, rattad kokku, numbrid ratastele, riidesse (väga keeruline ülesanne, sest esiteks me oleme naised ja teiseks oli ilm erakordselt soe seal autode vahel kui me riietusime), numbrid meile külge, sokid jalga, jalanõud jalga, juuksed patsi, igasugused imevidinad külge, raja koti komplekteerimine, pildistamine, autode lukustamine, auto lukus oleku kontrollimine, rattad rattaaladesse viimine, WC järjekorras ootamine jne jne. Tegevust oli küll ja veel. Ära tuleks kindlasti märkida, et sel korral me lähme rajale neljakesi. Saagem tuttavaks Metsakunnide neljas liige: Keps. Kummikindasse pakitud (veekindel ümbris) imeilus seebikarp, mille sisu suudab tänu Kristi sõbra Jazovi (nimi muudetud) ülimalt osavale tegevusele salvestada meie tegeliku teekonna ja kiiruse ning hiljem võimaldab meil saada ilusaid pilte meie marsruutidest kaardil. Tervitused ja suur AITÄH siinkohal asjaosalisele, kes ennast ära tundis.

Start. Esimene etapp läbitakse jalgsi. Metsakunnidele kohaselt me ei lasknud ennast häirida asjaolust, et ülejäänud osavõtjad panid peale stardipauku kohe kibekiirelt esimest punkti võtma ning asusime tasa ja targu teele (Kerttu ja Kärt üritasid küll Kristit jooksmist imiteerima meelitada, aga vilja see üritus ei kandnud). Esimene punkt leitud – varemete keskel. Kuna me kolm oleme erinevad isiksused ning nii on meil ka omad lähenemisviisid: mõni lähenes mööda treppe alla punkti juurde, mõni lähenes mööda seina alla ja mõni proovis mõlemat. Leidsime oma tempo ja liikusime punktist punkti. Maastik eriti raskusi orienteerumisel ei valmistanud (Kerttu arvas nii ja meie isegi nõustusime). Maastik ise oli selline märg ja mudane ja kraavide rohke ning jalad saime märjaks küll (Kristi mitte).

Seni me veel esikohale ei pretendeeri ning nii naudime me rajal veetõkete ületamist täiega. Kui vähegi võimalik siis alguses me ukerdame ja ukerdame ning püüame ikka kuidagi kuiva jalaga üle saada. Kerttu ja Kristi on valinud peamiselt sellise lendleva hüppamise tehnika, aga Kärt. Tema näiteks suutis leida oja ületuseks ühe jämeda, poolikult mahasaetud puu ja ukerdas siis selle otsas nii nagu kassipojakesed kõrge posti otsas. Samal ajal Kerttu ja Kristi said arendada oma mulisemisoskust ning märgates Kärdi tegevust algas programm kõhulihased suveks trimmi. Kui silmad olid vesiseks naerdud, siis sähvatas idee see kõik pildile jäädvustada. Ideeks see ka jäi, sest Kärt kavalpea oli aga fotoka tahtlikult maha jätnud, kuna plaan oli ikka jõgesid ületada ujudes ning kanuu ka vähemalt korra kummuli keerata. Seega ei ole taolisi ülimalt värvikaid hetki rajalt jäädvustatud, aga eks me siis joonistame need kunagi ülesse .

Peale 1:26:57 saime igatahes esimese osaga rajast korralikult ühelepoole. Edasine tegevus jätkus ratta seljas. Punktide võtmise plaan sai jalgsi etapi lõpupoole läbiarutatud ning peamiseks kaardil näpuga järjeajajaks sai Kerttu (nagu tavaliselt). Alguses ikka tasa ja targu pidurit piinates liikusime. Kui lähenes ristmik, siis ikka juhtus vahest selline dialoog.

Kristi: „Kuhu keerame? Kas vasakule? ”

Kerttu: ”Jah, vasakule siit.”

Kristi: ”Vasakule või?”

Kärt: „Jah!”

Kristi: „OK” ning keeras siis paremale

Üldjuhul kulges me sõit suuremate vigadeta. Taas sõiduvees keerasime maanteelt metsa kui kohtasime oma lemmik kaas võistkonda Leek’s Open (325), kes ikka tervitas meid rõõmsalt, pakkus juua ja turgutust ning olid üldse vahvad ja sõbralikud. Nad olid ühel rattal kummi lõhkunud kohas, mida me kohe kohe läbima asusime. Tänu nende hoiatusele meie rattad seal terveks jäid. Pisikene vestlus, nad jätkasid kummi vahetust ning meie teekonda. Kummaline, et peaaegu iga punkti juures me neid nägime ning siis nad taas meist möödusid. Pakuks, et võistkond, kes meist enim terve selle võistluse ajal mööda jooksis/väntas.

Meie tublid kaherattalised sõbrad pidasid ilusasti vastu ka sellised rajavalikud, mida teised osalised eriti ei valinud. Kuna julge hundi rind on rasvane, siis otsustasime minna otse…läbi metsa…mets osutus aga porimülkaks. Seega liikusime veidi aega teokiirusel ning põlvist saadik mudas. Kuna rajal oldud aeg suurenes ja suurenes, siis Metsakunnile kohaselt suurenes ka meile naljasoon. Veel mõned üksikud asjad ei suutnud meid naerma panna, aga see ratastega mudas müttamise kupatuse treenis korralikult naerulihaseid küll ja veel. Tee peale jõudes vihisesid ülejäänud osavõtjad meist mööda ning meie üritasime raskeks mudapalliks muutunud jalgu jälle liikuma saada ja neile järgi vihiseda. Ratta selga ja minekule…õnneks Kerttu veel viimasel hetkel tuletas meelde, et võtaks selle punkti ka ära. Nõus, 180 kraadi pööre ja punkti poole minekut. Tegelikult oleme me päris osavad. Meie kiituseks tuleks mainida, et rattadistantsi lisaülesande, kus tuli hinnata kolme objekti kaugust, lahendasime me ülimalt edukalt. Kahe kilomeetri kohta eksisime vaid ~150 m ja saime 1 trahviminuti. Tubli kauguse määramise au kuulus Kristile ja Kärdile, sest Kerttu ei tundnud ennast just erilise kotkasilmana, aga moraalseks toeks oli küll .

Rajal olime viibinud hetkeks kui me kanuudega hakkasime tegelema 3:23:04. Plaanijad nagu me oleme, siis enne kanuusse minekut tegime valmis korrektse plaani, et kes hakkab punkte võtma (kanuuetapil peab võtma punkte vaid üks inimene), kes loeb kaarti ja kes on kapten ehk siis järjekorras oli valik selline: Kärt, Kerttu, Kristi. Kanuuetapil läks meie energia alguses kõige ilusama kanuu valikuks. Kui me lõpuks leidsime selle õige ja olime ka päästevesti selgaajanud, siis ruttu teele. Olime vaevalt mõned meetrid vees ukerdanud, kui tänu meie kiirele taibukusele saime aru, et kanuu on veidike valet pidi …aga no kaks tükki meist on ju blondid ja tundub, et see on nakkav . Muidu olime tublid ja iga hetkega läks kanuukäsitlus kah paremaks ning trajektoor oli lõpuks juba suhteliselt sirge ( alguses oli meil taktika ületada järv sik-sakiliselt ja vahepeal mõned silmused kah sisse teha).

Üldjuhul kanuul me väga liikumise kiirusest rääkida ei saa. Arvasime, et see puhtalt meie probleem, aga tundus, et ka tegijad olid seda märganud isegi A rajal (loe vahvast Kaja blogist selle kohta). Aeglaselt aga pidevalt liikusime edasi. Kärt võttis osavalt punkt punkti järel (küll puuotsas, küll keset vett, küll imelikus muda koosluses, küll kuskil mõisas) samal ajal pesi Kristi jalanõud ja sokid järves puhtaks ning Kerttu luges kaarti. Erinevalt võistkonnast Visa hulkur, kes oma punktivõtjat muudkui vees leotas, siis meie meeskonna punktivõtja viidi ikka elegantselt punkti juurde kohale. Kanuuetapil järgisime Metsakunnide motot, et oleme rajal seni, kuni ka eelviimane võistkond on lõpetanud. Viibisime kanuus ühe tunni ja nelikümmend minutit .

Ratta vahetuse alas tõdeme tõsiasja, et alati kui me rattaetapile lähme, siis on see ala ratastest tühi ning kui me sealt naaseme, siis on rattaid küll ja veel. Müstikas, kas pole? Ratta alasõnnestus tuttaval meid ka pildile saada. Ta küll pärast väitis, et me polnud eriti adekvaatsed ja nimele ka väga ei reageerinud. Meie seda ei tunnista, olime erksad ja säravad. Taas rattale (rajal oleme olnud juba üle 5 tunni), aih tagumikud annavad jõudsalt tunda. Soovitud teeotsast sõitsime mööda, aga tagasi ka ei viitsinud minna. Uus plaan ja hakkasime väntama. Teisi meeskondasid meiega samas suunas minemas ei olnud näha. Mingil hetkel hakkab rahvas meile vastu tulema ja isegi vaikselt piinlik hakkas, et me valesti lähme, aga ikka vapralt sõidsime edasi. Ei olnud ei muda, ei liiv ega ehituspraht meile takistuseks. Rattasõidu osavus oli arenenud, pidurid olime unustanud (milleks nullida väntamist?). Ja punkti me jõudsime. Meie suureks üllatuseks tuli sinna rahvast igast kandist ja sellist rahvast, keda me isegi kanuuetapil ei näinud. Mis toimub? Aga mis seal ikka edasi punkte võtma. Nägime teel vaikselt kustuvaid meeskondi, aga meil hoog muudkui tõusid ja punktid kukkusid.

Kirve viskamine pakku. Imelik küll, et tavaliselt me oleme nii osavad, aga sel korral kirves isegi ei puutunud pakku. Ju tahtsime ikka karistusringile saada ja seal kividel turnida. Lahe ju! Ja finišisse jõudsime 6:25:37 hiljem kui olime sealt startinud. Kahjuks ei suutnud me oma motot lõpuni järgida ning viimasel rattadistantsil olime üliedukad – lõpetasime lõpuks 127. kohaga. Peame kahjuks tõdema, et osalt oli see juhus, kuid sport on paljuski ka õnnemäng, seega oli asi aus. Õppisime sealt, et alati ei ole mõtet minna „otse“, loeb hoopis kiirus!

Kogu ürituse kokkuvõtteks tahaksime tunnustada meie ustavaid kaaslasi metsas. Kuna xDreami sinikad hakkavad juba tuhmuma, siis taas metsa 10. mai Libahundi jäljele. Metsas näeme!