Metsakunnid

Meil meeskonnaks saamisel ei ole kindlat kellaaega, ei ole ka kindlat kuupäeva, vaid on kindel saamise lugu. See lugu hakkas arenema 2007. aasta suvel kui Kristi esitas Kerttule küsimuse, et kas lähme Tartu I rulluisumaratonile ning Kerttu vastas jaatavalt (tema esimene JAH). Oma vormi ning tuleviku plaane silmas pidades registreeriti tagasihoidlikult lühemale distantsile.

26. august 2007. aasta seisid Kerttu ja Kristi koos teistega stardis (taas tagasihoidlikult viimaste seas). Stardipauk ning vaikselt ja ettevaatlikult hakati veerema, kuna esimest korda oldi korraga rajal koos nii paljudega. Mida minut edasi seda rohkem hakkasid seljad vastu tulema. Iga minutiga kasvas ka julgus ja hasart. Ilm oli üllatavalt tuuline, aga seda võimsam oli tunne üle finiši veereda. See tunne, nagu oleks tõesti tubli olnud, oli hea. Ning nii hakkaski kasvama soov osaleda ja ennast proovile panna.

Juba nädal hiljem olidi Kalevipoja II rulluisumaratoni stardis, aga siis juba täispikal distantsil. Nädal oli ilmaga imet teinud: külm, ikka veel tuuline ning õrnalt vihmane. Paksud vammused seljas, lisaks kiht kaitsmeid (Kristil tunduvalt rohkem kui Kerttul), rullid jalas ja starti. Algus oli hea. Korra tekkis isegi tunne, et eelmise õhtu puhastamisest ja määrimisest oli kasu olnud, kuid see tunne kadus kohe kui tehti pööre ning tuul vastu puhuma hakkas. Tuul oli selline, et kohe oli tuul. Jää või seisma. Kiiresti saadi aru, et meeskonnas peitub võlujõud ning asuti üksteist vedama (õnneks oli meiega kaasas ka meie tuulemurdja). Asi paistis toimivat: allatuult sai taastuda ja vastutuult sai tööd teha. Viimase ringi pöördel me enam inimesi ei näinud. Lõpetasime veel suurema tundega, et oleks nagu tublid olnud.

Seni kaua olime tegutsenud koos, kuid samas eraldi. Kuid meile meeldis koos olla ja mütata rohkem ning nii suutsime ennast registreerida seni tundmatule üritusele rogain (Kerttu teine oluline JAH). Pidavat teine vahva ja piisavalt motiveeriv olema. Kuna kaart JA kompass JA mets oli meile seni tundmatu teema, siis tunduski ainu õigena meie meeskonda Metsakunnideks kutsuda (kindlasti on selle nime taga veel pikemad ja sügavamad lood ka ). Meie enda valitud järjekorras kaheksa tundi metsas/maastikul punkte taga ajada oli vahva, kuigi viimase kaks tundi toimus liikumine puhtast inertsist. Seisma jääda igaks juhuks ei julgenud, sest puudus kindlustunne kas pärast jalad taas liikuma hakkavad. Lõppu me jõudsime, plaani me täitsime ning taas valdas uskumatult tunne, et nagu oleks tublid olnud. Siin kohas suured tänusõnad Margusele, kes enne etappi meile kompass JA kaart JA maastik põhitõdesid selgitas.

Enam ei hoidnud meid miskit tagasi. Me suutsime peaaegu kõike, aga et me kõike suudaks liitus meie meeskonnaga KÄRT. Kohe karmauhti lendasime Winter XDreamile peale. Osalesime ning Kärt tõestas oma suhtumisega, et ta on tõeline Metsakunn. Ning finišis tundsime nagu oleks tublid olnud.

Nii saigi meist täiuslik meeskond