Metsakunnid

Põhisihtide avapauguks oli xDream’i esimene etapp Kloogal (27.04.2008). Hommikul kell 04:28 helises meie meeskonna esimene äratuskell, 04:38 oli esimene Metsakunn voodist väljas, 05:47 kaks Metsakunni õues ning 06:07 asjad autosse pakitud ja sõit võis alata. Tunde hiljem ühines bensiinijaamas, kus kumalisel kombel rõõmsate ja liibuvates riietes inimeste kontsentratsioon oli väga kõrge, meie kõige põhja poolsem liige – Kerttu. Meie jaoks oli kogemus uus ja huvitav. Juba väga põnev oli autodega Klooga teel mööda auke ukerdada ning jälgida kuidas autode rivi meie järgi kasvas ja kasvas. Olime ikka parasjagu õhinas kogu sellest üritusest ja eriti suurt põnevust valmistas asjaolu, et me osaleme milleski tublis ja suures.

Kui autod saime pargitud teiste autode vahele, siis läksime numbritele järgi. Metsakunnide numbrimärgiks sai seekord 267. Ja siis algas stardi eelne sagimine: SI-pulkade nullimine, rattad autodest välja, rattad kokku, numbrid ratastele, riidesse (väga keeruline ülesanne, sest esiteks me oleme naised ja teiseks oli ilm erakordselt soe seal autode vahel kui me riietusime), numbrid meile külge, sokid jalga, jalanõud jalga, juuksed patsi, igasugused imevidinad külge, raja koti komplekteerimine, pildistamine, autode lukustamine, auto lukus oleku kontrollimine, rattad rattaaladesse viimine, WC järjekorras ootamine jne jne. Tegevust oli küll ja veel. Ära tuleks kindlasti märkida, et sel korral me lähme rajale neljakesi. Saagem tuttavaks Metsakunnide neljas liige: Keps. Kummikindasse pakitud (veekindel ümbris) imeilus seebikarp, mille sisu suudab tänu Kristi sõbra Jazovi (nimi muudetud) ülimalt osavale tegevusele salvestada meie tegeliku teekonna ja kiiruse ning hiljem võimaldab meil saada ilusaid pilte meie marsruutidest kaardil. Tervitused ja suur AITÄH siinkohal asjaosalisele, kes ennast ära tundis.

Start. Esimene etapp läbitakse jalgsi. Metsakunnidele kohaselt me ei lasknud ennast häirida asjaolust, et ülejäänud osavõtjad panid peale stardipauku kohe kibekiirelt esimest punkti võtma ning asusime tasa ja targu teele (Kerttu ja Kärt üritasid küll Kristit jooksmist imiteerima meelitada, aga vilja see üritus ei kandnud). Esimene punkt leitud – varemete keskel. Kuna me kolm oleme erinevad isiksused ning nii on meil ka omad lähenemisviisid: mõni lähenes mööda treppe alla punkti juurde, mõni lähenes mööda seina alla ja mõni proovis mõlemat. Leidsime oma tempo ja liikusime punktist punkti. Maastik eriti raskusi orienteerumisel ei valmistanud (Kerttu arvas nii ja meie isegi nõustusime). Maastik ise oli selline märg ja mudane ja kraavide rohke ning jalad saime märjaks küll (Kristi mitte).

Seni me veel esikohale ei pretendeeri ning nii naudime me rajal veetõkete ületamist täiega. Kui vähegi võimalik siis alguses me ukerdame ja ukerdame ning püüame ikka kuidagi kuiva jalaga üle saada. Kerttu ja Kristi on valinud peamiselt sellise lendleva hüppamise tehnika, aga Kärt. Tema näiteks suutis leida oja ületuseks ühe jämeda, poolikult mahasaetud puu ja ukerdas siis selle otsas nii nagu kassipojakesed kõrge posti otsas. Samal ajal Kerttu ja Kristi said arendada oma mulisemisoskust ning märgates Kärdi tegevust algas programm kõhulihased suveks trimmi. Kui silmad olid vesiseks naerdud, siis sähvatas idee see kõik pildile jäädvustada. Ideeks see ka jäi, sest Kärt kavalpea oli aga fotoka tahtlikult maha jätnud, kuna plaan oli ikka jõgesid ületada ujudes ning kanuu ka vähemalt korra kummuli keerata. Seega ei ole taolisi ülimalt värvikaid hetki rajalt jäädvustatud, aga eks me siis joonistame need kunagi ülesse .

Peale 1:26:57 saime igatahes esimese osaga rajast korralikult ühelepoole. Edasine tegevus jätkus ratta seljas. Punktide võtmise plaan sai jalgsi etapi lõpupoole läbiarutatud ning peamiseks kaardil näpuga järjeajajaks sai Kerttu (nagu tavaliselt). Alguses ikka tasa ja targu pidurit piinates liikusime. Kui lähenes ristmik, siis ikka juhtus vahest selline dialoog.

Kristi: „Kuhu keerame? Kas vasakule? ”

Kerttu: ”Jah, vasakule siit.”

Kristi: ”Vasakule või?”

Kärt: „Jah!”

Kristi: „OK” ning keeras siis paremale

Üldjuhul kulges me sõit suuremate vigadeta. Taas sõiduvees keerasime maanteelt metsa kui kohtasime oma lemmik kaas võistkonda Leek’s Open (325), kes ikka tervitas meid rõõmsalt, pakkus juua ja turgutust ning olid üldse vahvad ja sõbralikud. Nad olid ühel rattal kummi lõhkunud kohas, mida me kohe kohe läbima asusime. Tänu nende hoiatusele meie rattad seal terveks jäid. Pisikene vestlus, nad jätkasid kummi vahetust ning meie teekonda. Kummaline, et peaaegu iga punkti juures me neid nägime ning siis nad taas meist möödusid. Pakuks, et võistkond, kes meist enim terve selle võistluse ajal mööda jooksis/väntas.

Meie tublid kaherattalised sõbrad pidasid ilusasti vastu ka sellised rajavalikud, mida teised osalised eriti ei valinud. Kuna julge hundi rind on rasvane, siis otsustasime minna otse…läbi metsa…mets osutus aga porimülkaks. Seega liikusime veidi aega teokiirusel ning põlvist saadik mudas. Kuna rajal oldud aeg suurenes ja suurenes, siis Metsakunnile kohaselt suurenes ka meile naljasoon. Veel mõned üksikud asjad ei suutnud meid naerma panna, aga see ratastega mudas müttamise kupatuse treenis korralikult naerulihaseid küll ja veel. Tee peale jõudes vihisesid ülejäänud osavõtjad meist mööda ning meie üritasime raskeks mudapalliks muutunud jalgu jälle liikuma saada ja neile järgi vihiseda. Ratta selga ja minekule…õnneks Kerttu veel viimasel hetkel tuletas meelde, et võtaks selle punkti ka ära. Nõus, 180 kraadi pööre ja punkti poole minekut. Tegelikult oleme me päris osavad. Meie kiituseks tuleks mainida, et rattadistantsi lisaülesande, kus tuli hinnata kolme objekti kaugust, lahendasime me ülimalt edukalt. Kahe kilomeetri kohta eksisime vaid ~150 m ja saime 1 trahviminuti. Tubli kauguse määramise au kuulus Kristile ja Kärdile, sest Kerttu ei tundnud ennast just erilise kotkasilmana, aga moraalseks toeks oli küll .

Rajal olime viibinud hetkeks kui me kanuudega hakkasime tegelema 3:23:04. Plaanijad nagu me oleme, siis enne kanuusse minekut tegime valmis korrektse plaani, et kes hakkab punkte võtma (kanuuetapil peab võtma punkte vaid üks inimene), kes loeb kaarti ja kes on kapten ehk siis järjekorras oli valik selline: Kärt, Kerttu, Kristi. Kanuuetapil läks meie energia alguses kõige ilusama kanuu valikuks. Kui me lõpuks leidsime selle õige ja olime ka päästevesti selgaajanud, siis ruttu teele. Olime vaevalt mõned meetrid vees ukerdanud, kui tänu meie kiirele taibukusele saime aru, et kanuu on veidike valet pidi …aga no kaks tükki meist on ju blondid ja tundub, et see on nakkav . Muidu olime tublid ja iga hetkega läks kanuukäsitlus kah paremaks ning trajektoor oli lõpuks juba suhteliselt sirge ( alguses oli meil taktika ületada järv sik-sakiliselt ja vahepeal mõned silmused kah sisse teha).

Üldjuhul kanuul me väga liikumise kiirusest rääkida ei saa. Arvasime, et see puhtalt meie probleem, aga tundus, et ka tegijad olid seda märganud isegi A rajal (loe vahvast Kaja blogist selle kohta). Aeglaselt aga pidevalt liikusime edasi. Kärt võttis osavalt punkt punkti järel (küll puuotsas, küll keset vett, küll imelikus muda koosluses, küll kuskil mõisas) samal ajal pesi Kristi jalanõud ja sokid järves puhtaks ning Kerttu luges kaarti. Erinevalt võistkonnast Visa hulkur, kes oma punktivõtjat muudkui vees leotas, siis meie meeskonna punktivõtja viidi ikka elegantselt punkti juurde kohale. Kanuuetapil järgisime Metsakunnide motot, et oleme rajal seni, kuni ka eelviimane võistkond on lõpetanud. Viibisime kanuus ühe tunni ja nelikümmend minutit .

Ratta vahetuse alas tõdeme tõsiasja, et alati kui me rattaetapile lähme, siis on see ala ratastest tühi ning kui me sealt naaseme, siis on rattaid küll ja veel. Müstikas, kas pole? Ratta alasõnnestus tuttaval meid ka pildile saada. Ta küll pärast väitis, et me polnud eriti adekvaatsed ja nimele ka väga ei reageerinud. Meie seda ei tunnista, olime erksad ja säravad. Taas rattale (rajal oleme olnud juba üle 5 tunni), aih tagumikud annavad jõudsalt tunda. Soovitud teeotsast sõitsime mööda, aga tagasi ka ei viitsinud minna. Uus plaan ja hakkasime väntama. Teisi meeskondasid meiega samas suunas minemas ei olnud näha. Mingil hetkel hakkab rahvas meile vastu tulema ja isegi vaikselt piinlik hakkas, et me valesti lähme, aga ikka vapralt sõidsime edasi. Ei olnud ei muda, ei liiv ega ehituspraht meile takistuseks. Rattasõidu osavus oli arenenud, pidurid olime unustanud (milleks nullida väntamist?). Ja punkti me jõudsime. Meie suureks üllatuseks tuli sinna rahvast igast kandist ja sellist rahvast, keda me isegi kanuuetapil ei näinud. Mis toimub? Aga mis seal ikka edasi punkte võtma. Nägime teel vaikselt kustuvaid meeskondi, aga meil hoog muudkui tõusid ja punktid kukkusid.

Kirve viskamine pakku. Imelik küll, et tavaliselt me oleme nii osavad, aga sel korral kirves isegi ei puutunud pakku. Ju tahtsime ikka karistusringile saada ja seal kividel turnida. Lahe ju! Ja finišisse jõudsime 6:25:37 hiljem kui olime sealt startinud. Kahjuks ei suutnud me oma motot lõpuni järgida ning viimasel rattadistantsil olime üliedukad – lõpetasime lõpuks 127. kohaga. Peame kahjuks tõdema, et osalt oli see juhus, kuid sport on paljuski ka õnnemäng, seega oli asi aus. Õppisime sealt, et alati ei ole mõtet minna „otse“, loeb hoopis kiirus!

Kogu ürituse kokkuvõtteks tahaksime tunnustada meie ustavaid kaaslasi metsas. Kuna xDreami sinikad hakkavad juba tuhmuma, siis taas metsa 10. mai Libahundi jäljele. Metsas näeme!

Kunagi ammu ammu sai järjekordses meelesegaduses Metsakunnid rogani MM registreeritud. Kui nüüd tõele näkku vaadata, siis lootus sinna võistlema saada oli väga väike, kui mitte olematu. Me pole just eriti staasikas meeskond, ka mitte eriti võidukas ning lisaks lastakse ainult 700 inimest MM starti.

24h rogain MM toimub sel korral Eestis. Kuna lausa koju kätte on toodud, siis lihtsalt ei tahtnud/suutnud registreerimata ka jätta. Kuigi 24h natukene hirmutas (siia maani hirmutab), siis lootsime korraldajate valiku peale, et meie nagu oleks teinud kõik, et starti saada, aga näe ei lastud.

Pärast registreerimist saime kirja, et piirarv võistlejaid on peaaegu täis ning ülejäänute seast tehakse valik. Meie sinna valikusse ei jäänud (pole just suurem üllatus ). Me võisime rahulikult edasi nimekirjas olla. Kui keegi peaks looduma, siis sealt tulevad järgmised. Käisid ka kuulujutud, et on natukene lootus, et piirarv tõstetakse 800. Eks me lootsime.

Möödusid nädalad lootuses ja ootuses ning möödusid ka kuud. Ei miskit kuni selle nädalani. Meile potsatas postkasti kiri, kus öeldi, et me saame võistelda. Saate aru meie METSAKUNNID lähme MM’le.

Eks me kolm olime oodanud ja natukene ka kartnud seda JAH vastust, aga nüüd on see käes. Nüüd ei ole muud kui 13-14. september 2008 MM starti. Kuidas seal hakkama saada nii, et ka pärast ellu jääksime, seda me veel ei tea. Õnneks on meie Kalender päris kirju, mis annab võimaluse harjutada liikumist kaardiga nii öösel kui ka päeval ning erinevatel maastikel. Ehk peaks tegema korraliku koolituse meile, et mida ikka silmas pidada ja kuidas marssuute valida ja kuidas kaardiga ellu jääda ning rohkel rohkelt harjutamist ja treenimist. Korjata kogemusi kus vähegi võimalik ning vaikselt vaikselt vastupidavust arendada

Nüüd on plaanid tõsised, aga meie ikka samasugused

Selle hooaja põhisihid.

• 27. aprill - xDream (TEHTUD)
• 10. mai - Libahundi jälg (6h)
• 28-29. juuni - xDream
• 10. august - Tartu Rulluisumaraton
• 24. august - xDream
• 13-14. september - Rogain MM (24h)
• 27. september - Kalevipoja Rulluisumaraton
• 5. oktoober - xDream
• 11. oktoober- Rogain (8h)
• 25. oktoober - Libahundijälg (6h)

Lisaks veel hulk muid põnevaid tegemisi.

Igal hommikul väikene võimlemine (soovituslikult voodist väljas), tugevamad meist teevad ka väikese jooksu ja siis suure urraaagaa külma vee alla karastama…ja juba ongi kaks võitu saavutatud. Edasi rõõmsal meelel riidesse ja korralikult putru sööma (korralik Metsakunn on isukas).

Ja siis tööle. Metsakunnid lifte ja mittekondijõul edasi liikuvaid sõiduvahendeid ei tunnista. Paljalt tööle liikumisest ammutame me sellise ettevalmistuse, et päevas ühest trennis piisab

Lõunal Metsakunn valib piisavalt kaugel asuva söögikoha ja läheneb sellele kergelt lendleval sammul. Metsakunn toitub KORRALIKULT (soe praad igal lõunal õigel ajal)!

Peale tööd otsib Metsakunn enda füüsilise külje arendamise võimalusi. Jookseb, aerutab, väntab, rullib, painutab, tõstab kangi, ujub, hüppab, jalutab jne… ka sportimisele mõtlemine on arendavam kui mitte mõtlemine. Metsakunn spordi mõõdukalt. Metsakunn ei lõhu ennast (Kärt, ka enese viiliutamine käib lõhkumise alla).

Metsakunn toitub taas (nagu alati täpselt õigel ajal).

Inimene areneb ka jõudsalt magades. Korralik Metsakunn magab ca 8h IGAS ööpäevas (jah Kerttu, igas ööpäevas, mitte nädalas).

JA ALATI TULEB MEELES PIDADA, ET:
Metsakunn on sportlikult rõõmus igas asendis.
Metsakunn on sportlikult rõõmus igas asendis.
Metsakunn on sportlikult rõõmus igas asendis.

Meil meeskonnaks saamisel ei ole kindlat kellaaega, ei ole ka kindlat kuupäeva, vaid on kindel saamise lugu. See lugu hakkas arenema 2007. aasta suvel kui Kristi esitas Kerttule küsimuse, et kas lähme Tartu I rulluisumaratonile ning Kerttu vastas jaatavalt (tema esimene JAH). Oma vormi ning tuleviku plaane silmas pidades registreeriti tagasihoidlikult lühemale distantsile.

26. august 2007. aasta seisid Kerttu ja Kristi koos teistega stardis (taas tagasihoidlikult viimaste seas). Stardipauk ning vaikselt ja ettevaatlikult hakati veerema, kuna esimest korda oldi korraga rajal koos nii paljudega. Mida minut edasi seda rohkem hakkasid seljad vastu tulema. Iga minutiga kasvas ka julgus ja hasart. Ilm oli üllatavalt tuuline, aga seda võimsam oli tunne üle finiši veereda. See tunne, nagu oleks tõesti tubli olnud, oli hea. Ning nii hakkaski kasvama soov osaleda ja ennast proovile panna.

Juba nädal hiljem olidi Kalevipoja II rulluisumaratoni stardis, aga siis juba täispikal distantsil. Nädal oli ilmaga imet teinud: külm, ikka veel tuuline ning õrnalt vihmane. Paksud vammused seljas, lisaks kiht kaitsmeid (Kristil tunduvalt rohkem kui Kerttul), rullid jalas ja starti. Algus oli hea. Korra tekkis isegi tunne, et eelmise õhtu puhastamisest ja määrimisest oli kasu olnud, kuid see tunne kadus kohe kui tehti pööre ning tuul vastu puhuma hakkas. Tuul oli selline, et kohe oli tuul. Jää või seisma. Kiiresti saadi aru, et meeskonnas peitub võlujõud ning asuti üksteist vedama (õnneks oli meiega kaasas ka meie tuulemurdja). Asi paistis toimivat: allatuult sai taastuda ja vastutuult sai tööd teha. Viimase ringi pöördel me enam inimesi ei näinud. Lõpetasime veel suurema tundega, et oleks nagu tublid olnud.

Seni kaua olime tegutsenud koos, kuid samas eraldi. Kuid meile meeldis koos olla ja mütata rohkem ning nii suutsime ennast registreerida seni tundmatule üritusele rogain (Kerttu teine oluline JAH). Pidavat teine vahva ja piisavalt motiveeriv olema. Kuna kaart JA kompass JA mets oli meile seni tundmatu teema, siis tunduski ainu õigena meie meeskonda Metsakunnideks kutsuda (kindlasti on selle nime taga veel pikemad ja sügavamad lood ka ). Meie enda valitud järjekorras kaheksa tundi metsas/maastikul punkte taga ajada oli vahva, kuigi viimase kaks tundi toimus liikumine puhtast inertsist. Seisma jääda igaks juhuks ei julgenud, sest puudus kindlustunne kas pärast jalad taas liikuma hakkavad. Lõppu me jõudsime, plaani me täitsime ning taas valdas uskumatult tunne, et nagu oleks tublid olnud. Siin kohas suured tänusõnad Margusele, kes enne etappi meile kompass JA kaart JA maastik põhitõdesid selgitas.

Enam ei hoidnud meid miskit tagasi. Me suutsime peaaegu kõike, aga et me kõike suudaks liitus meie meeskonnaga KÄRT. Kohe karmauhti lendasime Winter XDreamile peale. Osalesime ning Kärt tõestas oma suhtumisega, et ta on tõeline Metsakunn. Ning finišis tundsime nagu oleks tublid olnud.

Nii saigi meist täiuslik meeskond